Etnoloog Talve endaelulugu


Ilmar Talve – põhja lastud laevalt välja ujunud kirjanik

publitsist 1919 sündinud ja Tapa linnas kasvanud Ilmar Talve on hariduselt rahvateadlane, etnoloog: magistrikraad Tartust (1942), doktorikraad Stockholmi Ülikoolist (1960), pikaaegne Turu Ülikooli professor, Soome ja Norra Teaduste Akadeemia liige. Rõhutan seda seepärast, et oma eluloo on Talve kirja pannud teadlase pilguga ja asjalikus toonis. Autobiograafiline jutustus ei ole aga kaugeltki mitte kuiv, sest on ju Talve ka hea kirjanik, kolme silmapaistva romaani ja ühe novellikogu autor.

Tapa poiss on väikekodanlikkuse poolt

Koolipoisina peab ta päevikut, on ümbruskonna suhtes tähelepaneliku pilguga, paneb kirja loetud raamatud, teeb esimesi kirjanduslikke katsetusi, mis kulmineeruvad trükkipääsemisega noorsooajakirjades. Kuna tegemist on mälestuste esimese osaga, mille lõpul autor on 25-aastane, siis kirjanikuks ta veel välja ei jõua – oma esimese raamatu kirjutas ta Rootsis pärast sõda –, kuid teadlaseks küll. Tapa gümnaasiumi õpilasena mõtles Talve, et temast saab kirjandusteadlane, Tartu Ülikooli jõudes tajus aga, et etnograafia sobib talle paremini.

Tartu Ülikoolist ja üliõpilasseltsist Veljesto on juba küllaltki hea pilt teiste allikate kaudu ja Talvel ei ole lisada peaaegu midagi uut. Ta autobiograafiliste mälestuste jääva huvitavuse ja väärtuse tagavad aga neli asja. Esiteks ühe teadlase ja kirjaniku lapse- ja koolipõlve kirjeldus. Teiseks, väikelinna Tapa ühiskondlik ja kultuurilooline eritlus. Kolmandaks, autori enda ja ta koolivendade reageeringute ja meeleolude esitamine pöördeaastail 1939–1941, koos hilisema analüüsiga. Ning neljandana põhjalik kirjeldus sõjasõidust Soome ja tagasi Eestisse 1943–1944.

Tapat kirjeldab Talve vilunud etnograafi oskusega. Sellest saab järeldusi tõmmata ka teiste tolleaegsete Eesti väikelinnade kohta. Miljööd nimetab ta väikekodanlikuks, seejuures aga nentides vastupidiselt intellektuaali tavahoiakule, et väikekodanlikkus oli selles keskkonnas positiivne omadus.

Ujumises Järvamaa meister

Selleski erineb Talve intellektuaalide hoiakust. Et ta on spordipoiss ja tuli sajas meetris hea ajaga 11,3 Järvamaa meistriks. Kuid vaimses Veljestos ei olnud sobiv spordist rääkida, võis sattuda pilke alla, ütleb ta.

Huvitavad on Talve arutlused EV sisepoliitikast 1930. aastatel ja järgnenud pöördelistest sündmustest. Siit võib leida nii mõndagi haakuvat Talve romaaniga ”Maja lumes”, mis on parim eesti poliitikaromaan. Talve meisterlikule ja humoorikale ”Juhansoni reisidele” annavad tausta soomepoisse käsitlevad peatükid. Neis sai ta rajaneda säilinud päevikutele. Vabatahtlikult Soome sõjaväkke astumise ja Eestisse naasmise motivatsiooniks annab Talve rahvusliku kasvatuse ja kohusetunde – asjad, millega tänapäeva Eestis on väga kehvasti, sest ükski uus iseseisvusaja valitsus pole neile tegudes tõsist tähelepanu pööranud.

Rahvuskultuuri uurimise üheks peamiseks meetodiks peab Talve võrdlust. Võrrelda saab ka mälestusteraamatuid. Praegusel juhul sobivaim on samuti teadlase ja kirjaniku Madis Kõivu ”Sudia memoriae”. Mõlemad annavad pildi iseseisvusaegsest väikelinnast – Kõivul on selleks Valga. Talve autobiograafias valitseb teadlane kirjaniku üle, Kõivu mälu-uuringute tulemus on ilukirjanduslik ja filosoofiline.

”Ma ei räägi faktidest, vaid mäletamisest,” ütleb ta. Talve etnograafina kirjeldab just fakte ja filosofeerib üsna vähe. Kõivu lähenemine on aga teoreetilise füüsiku oma, ta arendab nagu mingit mäluväljade kvantteooriat. Huvitava ja väärt tulemuseni jõuavad mõlemad.

Autobiograafia esimene raamat lõpeb lahkumisega Eestist Nordsterni pardal. Roomassaarest 3. oktoobril 1944 välja sõitnud laev lastakse torpeedoga põhja. Talve pääseb sõna tõsises mõttes imekombel ühena vähestest ellujäänutest.

Ilmamaa on raamatu nägusalt kujundanud, kahjuks puudub nimede register. Loodan, et see lisatakse teise köitesse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare