Ettevaatlik Ingo Normet


Arvustus
Kas Ingo Normet on hea kirjutaja? Väljendusoskusest tal puudu ei tule, seda kinnitavad ta parimad ja ehedamad kirjutised teatrivestete kogumikus “Teatrist”.

Kahjuks ei sisalda kogumik eriti uut või sahtlipõhjast leitud vana – peamiselt tuttavad ja varemloetud tekstid. Trükises puudub ootamatus, uudsus. Sealt kerkib vaimusilma ette seesama Ingo Normet, põhjalik, analüütiliselt vahe, tasakaalukas, alalhoidlik ja ka veidi igav.

Normeti mõte liigub rangelt loogilisi radu pidi. Sealt naljalt vastuolusid ei leia. Normet on hinnangutes ja mõttekonstruktsioonides ettevaatlik. Raamatu esimene osa “Mõtted” mõjubki järelduste ettevaatlikkuse tõttu pigem kui dokumentatsioon. Dokumentatsioon ajast, inimestest ja teatrist. Dokumenteerijana ilmutab Normet vaimukust ja tähelepanelikkust ka loos “Eesti teater 1970. aastatel”. Normet oskab näha väikeseid kõnekaid detaile.

##Normeti vahedalt arutlev vaim pääseb rohkem esile osas “Peegeldusi”, kus kolleegide töödest sündinud mõtetes kohtab sädelevat originaalsust. Ta on väga tabav Kõivust kirjutades (Madis Kõiv ja kujundid), huvitav oli üle lugeda ta arvustust Undi romaanile “Brecht ilmub öösel”. Siin leiab kinnitust tõsiasi, et hea kirjutajakäega lavastaja oleks suurepärane arvustaja, kui tal tsunftisiseseid eetilisi piire ees ei oleks…

Teatrikriitiku vaimuga ühendab Normeti välismaareportaažid. Ta kirjeldab rohketel välisreisidel nähtut värvikalt ja täpselt ning samas kiretult. Tuleb välja, et ta suudab jääda neutraalseks vaadates täiesti erinevat laadi teatrit. See on küllalt ebaharilik, sest lavastajad ja näitlejad kipuvad nähtut mõõtma ikka oma kunstiprobleemide ja kehtivate seisukohtade valguses.

Raamatu lõpupoole jäävad jutud annavad pildi Normeti koolipapategevusest. See on ilmselt raamatu värskeim osa. Kes tahab heita pilku Eesti tänasesse teatripedagoogikasse, sel tuleks raamatu lõpuosa tähelepanelikult läbi lugeda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare