Euroopa ja Ameerika: tees ja antitees

Susan Sontagi kõne Saksa raamatukaupmeeste rahupreemia kätteandmisel

Ameerika suursaadikul on kohustus esindada oma maad – tervet maad*. Mina loomulikult ei esinda Ameerikat, isegi mitte seda märkimisväärset vähemust, kes ei toeta härra Bushi ja tema nõunike imperialistlikku programmi. Mulle meeldib mõelda, et ma ei esinda mitte midagi peale kirjanduse, teatud arusaama kirjandusest, ja südametunnistuse, teatud arusaama südametunnistusest või kohustusest. Aga olles teadlik selle suure Euroopa riigi poolt antud auhinna tekstist, mis mainib minu rolli “intellektuaalse saadikuna” kahe mandri vahel (pole tarvis rõhutada, et jutt on saadikust selle sõna kõige nõrgemas, puhtalt metafoorilises tähenduses), ei suuda ma panna vastu kiusatusele pakkuda välja mõned mõtted sellest kiidetud lõhest Euroopa ja Ameerika Ühendriikuda vahel, mida minu huvid ja vaimustus väidetavalt ületavad.

Esiteks, kas see on lõhe – mida pidavalt ületatakse? Või kas pole see ka konflikt? Nüüd on Ameerika poliitilises retoorikas tavaliseks saanud vihased ja üleolevad avaldused Euroopa ja Euroopa teatud riikide kohta; ja siin, vähemalt mandri lääneosa rikastes riikides on Ameerika-vastased meeleolud levinumad, kuuldavamad ja ohjeldamatumad kui kunagi varem. Mis konflikt see on? Kas sellel on sügavad juured? Minu arvates on küll.

Euroopa ja Ameerika vahel on alati olnud varjatud vastasseis, mis on peaaegu niisama keeruline ja kaksipidine nagu vanema ja lapse vaheline suhe. Ameerika on neo-euroopalik maa ja veel paarkümmend aastat tagasi oli see peamiselt Euroopa rahvastega asustatud. Ometi on kõige tähelepanelikematele välisvaatlejatele silma torganud just Euroopa ja Ameerika vahelised erinevused. Alexis de Tocqueville külastas seda noort riiki 1831. aastal ja naasis Prantsusmaale, et kirjutada “Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast”, mis on oma sada seitsekümmend aastat hiljem ikka veel üks paremaid raamatuid minu maa kohta. D. H. Lawrence, avaldas seitsekümmend aastat tagasi kõige huvitavama raamatu Ameerika kultuuri kohta, oma mõjuka, ärritava “Uurimusi klassikalisest ameerika kirjandusest”. Mõlemad mõistsid, et Euroopa laps Ameerika hakkas muutuma või oli muutunud Euroopa antiteesiks.

Euroopa antitees

Rooma ja Ateena. Marss ja Veenus. Neid vastandeid ei leiutanud autorid, kes on kirjutanud viimased populaarsed traktaatid, mis reklaamivad mõtet Euroopa ja Ameerika vahelisest vältimatust huvide ja väärtushinnangute kokkupõrkest,. Välismaalased murdsid nende üle pead – ja nemad määravadki värviskaala, korduva meloodia suuremas osas 19. sajandi Ameerika kirjanduses, alates James Fenimore Cooperist ja Ralph Waldo Emersonist ning lõpetades Walt Whitmani, Henry Jamesi, William Dean Howellsi ja Mark Twainiga. Ameerika süütus ja Euroopa erudeeritus; Ameerika pragmatism ja Euroopa intellektualiseerimine; Ameerika energia ja Euroopa elutüdimus; Ameerika naiivus ja Euroopa küünilisus; Ameerika heasüdamlikkus ja Euroopa kuritahtlikkus; Ameerika moralism ja Euroopa kompromissikunst – te ju teate seda viisi.

Nende viiside järele võib ka teistsuguseid tantse seada; tõepoolest, nende järele on kaks tormilist sajandit tantsitud kõikvõimalike hinnangute ja kallakutega. Eurofiilid võivad kasutada neid austusväärseid vastandeid selleks, et samastada Ameerikat ärist innustatud barbarismiga ja Euroopat kõrgkultuuriga, samal ajal kui eurofoobid võtavad ainest juba valmis seisukohast, et Ameerika tähistab idealismi, avatust ja demokraatiat, Euroopa aga nõrgestavat, snooblikku rafineeritust. Tocqueville ja Lawrence täheldasid midagi ägedamat: mitte ainult enda Euroopast ja Euroopa väärtushinnangutest sõltumatuks kuulutamist, vaid Euroopa väärtushinnangute ja Euroopa võimu sihikindlalt uuristamist, tapmist. “Kunagi ei saa teha uut asja ilma vana lõhkumata,” kirjutas Lawrence. “Euroopa juhtus olema see vana asi. Ameerika peaks olema uus asi. Uus asi tähendab vana surma.” Lawrence ennustas, et Ameerika asub Euroopa hävitamise missioonile, kasutades selleks demokraatiat – eriti kultuuridemokraatiat, kommete demokraatiat. Ja kui ülesanne on täidetud, kirjutas ta, võib Ameerika kergesti pöörduda demokraatia juurest millegi muu poole. (Selle muu üks võimalik versioon on võib-olla praegu esile kerkimas.).

Olge kannatlikud, kui minu viited on olnud ainult kirjanduslikud. Lõppude lõpuks on ju kirjanduse – tähtsa kirjanduse, olulise kirjanduse - üks funktsioone olla prohvetlik. Meie ees seisab siin suurte tähtedega kirjutatult alaline kirjanduslik – või kultuuriline – vaidlus endisaegsete ja kaasaegsete vahel.

Minevik on (või oli) Euroopa, ja Ameerika on rajatud ideele lüüa lahku minevikust, mida peetakse tõkestavaks, pärssivaks ja – oma lugupidamise ja eelisõiguste vormide, oma tõekspidamistega ülemuslikust ja heast – täielikult ebademokraatlikuks või “elitistlikuks”, mis on praegu valitsev sünonüüm. Need, kes kõnelevad võiduka Ameerika eest, vihjavad jätkuvalt, et Ameerika demokraatia tähendab Euroopa varjatult eemale tõukamist ning jah, ka teatud vabastava, tervistava barbaarsuse omaks võtmist. Kui tänapäeval näeb enamik Ameerikast Euroopat pigem elitistliku kui sotsialistlikuna, siis sellegipoolest on Euroopa Ameerika väärtushinnanguste kohaselt ikka veel tagurlik mander, mis on kangekaelselt seotud vanade tõekspidamistega: heaoluriigiga. “Teeme uue” ei ole ainult kultuuri lööklause; see kirjeldab pidevalt edenevat ja tervet maailma hõlmavat majanduslikku masinavärki.

Aga kui vaja, võib ka “vana” “uueks” ümber ristida.

Ei ole juhus, et Ameerika kindlameelne kaitseminister püüdis Euroopasse kiilu lüüa – tehes meeldejäävalt vahet “vanal” Euroopal (halb) ja “uuel” Euroopal” (hea). Kuidas juhtus, et Saksamaa, Prantsusmaa ja Belgia määrati “vana” Euroopa alla, samal ajal kui Hispaania, Itaalia, Poola, Ukraina, Holland, Ungari, Tšehhi ja Bulgaaria avastavad end “uue” Euroopa osana? Vastus: Ameerika Ühendriikide praeguste poliitilise ja sõjalise võimu laiendamise püüete toetamine tähendab samaaegset üleminekut ihaldusväärsemasse “uue” Euroopa kategooriasse. Kõik, kes on meie poolt, on “uued”.

Kõiki tänapäeva sõdasid, isegi kui nende motiivid on olnud traditsioonilised nagu territooriumi suurendamine või nappivatele ressurssidele lisa saamine, kujutatakse kui tsivilisatsioonide kokkupõrget – kultuurisõdasid – nii et kumbki pool seab ennast moraalselt kõrgemaks ja nimetab vastaseid barbariteks. Vaenlane on alati oht “meie eluviisile”, uskmatu, teotaja, reostaja ja kõrgemate või paremate väärtushinnangute rüvetaja. Praegu käiv sõda vägagi reaalse ohu vastu, mida kujutab endast sõjakas islami fundamentalism, on selles suuhtes eriti selge näide. Tasuks märkida, et Ameerika ja Euroopa vahelise vastuolu aluseks on selle halvakspanust üks leebem vorm. Tuleks ka meeles pidada, et kõige mürgisem Ameerika-vastane retoorika, mis on Euroopas kõlanud – põhiliselt süüdistused, et ameeriklased on barbarid – ei tulnud mitte nii-niimetatud vasakpoolsetelt, vaid paremäärmuslastelt. Nii Hitler kui ka Franco sõimasid korduvalt Ameerikat (ja maailma juutlust), mis reostab Euroopa tsivilisatsiooni oma labaste äriliste tõekspidamistega.

Loomulikult imetleb suurem osa Euroopa avalikust arvamusest endiselt Ameerika energiat, Ameerika versiooni “tänapäevast”. Ja kindlasti on Euroopa kultuuriideedel alati leidunud ameeriklastest kaasaminejaid (üks neist seisab praegu teie ees), kes leiavad Euroopa vanadest kunstidest vabanemise Ameerika kultuuri kurnavatest merkantilistlikest eelarvamustest ja parandused neile. Ja alati on sellistel ameeriklastel olnud oma Euroopa vasted: eurooplased, kes peavad Ameerika Ühendriike põnevaks, kütkestavaks ja ülimalt ligitõmbavaks just sellepärast, et see erineb Euroopast.

See, mida ameeriklased näevad, on peaaegu vastandiks eurofiili klišeele: nad näevad ennast tsivilisatsiooni kaitsjatena. Barbarite hordid ei ole enam väravate taga. Nad on sees, igas õitsvas linnas, ja sepitsevad kaost. “Šokolaaditootjate” maad (Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia) peavad kõrvale astuma, samal ajal kui “tahtega” riik –kelle pool on Jumal – juhib võitlust terrorismi vastu (mis on nüüd ühte sulatatud barbarismiga). Riigisekretäri Powelli sõnade kohaselt on naeruväärne, et vana Euroopa (mõnikord tundub, et silmas peetakse vaid Prantsusmaad) püüab mängida rolli nende maade valitsemises ja haldamises, mille on endale võitnud vallutajate koalitsioon. Sellel ei ole ei sõjalisi ressursse, vägivallasoodumust ega oma hellitatud, liigagi patsifistliku rahva toetust. Ja ameeriklastel on õigus. Eurooplased ei ole oma õigust jutlustavas – ega sõjakas – tujus.

Tõepoolest, mõnikord pean ma ennast näpistama, et veenduda, kas ma mitte und ei näe: et see, mida paljud minu maa inimesed heidavad nüüd ette Saksamaale, kes peaaegu terve sajandi maailmale kohutavaid õudusi tõi – uus “Saksa probleem” – seisneb selles, et sakslased pelgavad sõda; et suurem osa saksa avalikust arvamusest on nüüd praktiliselt... patsifistlik!

Kas Ameerika ja Euroopa ei ole siis kunagi partnerid, sõbrad olnud? Loomulikult on. Aga võib-olla vastab tõele, et ühtsuseperioodid – ühiste meeleolude perioodid – on olnud pigem erandid kui reegel. Üks selline aeg kestis Teisest maailmasõjast Külma sõja algusaastateni, kui eurooplased olid piiritult tänulikud Ameerika sekkumise, abistamise ja toetuse eest. Ameeriklastele meeldib näha end Euroopa päästja rollis. Aga samas ootab Ameerika, et eurooplased oleksid igavesti tänulikud, kuid tänu on asi, mida eurooplased praegusel hetkel eriti ei tunne.

“Vana” Euroopa seisukohalt näib, et Ameerika tahab kangesti raisata seda imetlust – ja tänutunnet – mida enamus eurooplasi tunneb. See tohutu kaastunne Ameerika Ühendriikidele 2001. aasta 11. septembri rünnakul järel oli ehe. (Ma võin anda tunnistust selle erilise tulisuse ja siirusu kohta Saksamaal; ma olin sellel ajal Berliinis). Aga sellele on järgnenud üha suurenev mõlemapoolne võõrdumine.

Ajaloo kõige rikkama ja võimsama riigi kodanikud peavad teadma, et Ameerikat armastatakse ja kadestatakse... ja halvustatakse. Suur osa välismaal reisinutest teab, et paljud eurooplased peavad ameeriklasi tooreteks, mühaklikeks ja harimatuteks, ja need ootused võib kõhklematult kokku sobitada käitumisega, mis annab tunnistust kunagiste koloniseeritute vimmakat resentimenti. Ja mõned haritud eurooplased, kes paistavad nautivat Ameerika külastamist ja seal elamist, omistavad sellele üleolevalt vabastavalt mõjuvaid voorusi, mis seostuvad kolooniaga, kus inimene võib heita kõrvale “kodu” piirangud ja kõrgkultuuri koorma. Ma mäletan, kuidas mulle ütles üks siis San Fransiscos elav saksa režissöör, et talle meeldib Ameerika Ühendriikides olla, “sest teil ei ole siin mingit kultuuri”. Paljudele eurooplastele, nende seas ka D. H. Lawrence’ile (“seal tõuseb elu juurtest, toores, aga elujõuline,” kirjutas ta 1915. aastal, kui ta kavatses Ameerikasse elama minna, ühele sõbrale), tähendas Ameerika suurt pääsemist. Ja vastupidi: Euroopa oli suureks pääsemiseks mitmele ameeriklaste põlvkonnale, kes otsisid “kultuuri”. Loomulikult räägin ma siin vaid vähemustest, privilegeeritud vähemustest. (Kirjanik või režissöör on alati olemuslikult üks privilegeeritutest). Nii näeb Ameerika end praegu tsivilisatsiooni kaitsja ja Euroopa päästjana, ja imestab, miks eurooplased asjale pihta ei saa; ning eurooplased näevad Ameerikat ohjeldamatu sõjardiriigina – sellele vastavad ameeriklased omakorda, nähes Euroopas Ameerika vaenlast: see ainult teeskleb patsifismi, et aidata kaasa Ameerika võimu nõrgenemisele, nagu väidab retoorika, mida Ameerikas üha rohkem kuulda on. Eriti Prantsusmaa kohta arvatakse, et see sepitseb maailmaasjade kujundamisel salaplaane Ameerikaga võrdseks või isegi sellest paremaks saamise nimel – “Operatsioon Ameerika peab läbi kukkuma" on nimi, mille leiutas New York Timesi kolumnist, kirjeldades Prantsusmaa domineerimistungi – selle asemel, et mõista, et Ameerika kaotus Iraagis julgustab “radikaalseid moslemirühmitusi – Bagdadist Pariisi moslemislummideni välja” jätkama oma jihadi sallivuse ja demokraatia vastu. Inimestel on raske hoiduda nägemast maailma polariseeritud võtmes (“nemad” ja “meie”) ja see suhtumine on minevikus tugevdanud Ameerika välispoliitika isolatsionistlikku joont, nagu see tugevdab praegu imperialistlikku joont. Ameeriklased on harjunud mõtlema maailmast kui vaenlastest. Vaenlased on kusagil mujal, täpselt nagu võitlus käib peaaegu alati “kusagil seal”, nüüd ohustab “meie eluviisi” Islami fundamentalism, mis on lihtsalt asunud Vene ja Hiina kommunismi asemele. Ja terrorist on natuke paindlikum sõna kui kommunist. See võib ühendada suurt hulka päris erinevaid võitlusi ja huvisid. See võib tähendada, et sõda on lõputu – sest alati on olemas mingisugune terrorism (nagu on alati olemas vaesus ja vähk); see tähendab, alati on olemas asümmeetrilised konfliktid, kus nõrgem pool kasutab niisugust vägivallavormi, mis on tsiviilisikud lausa sihtmärgiks võtnud. Seda õnnetut väljavaadet toetaks Ameerika retoorika, isegi kui see rahva üldise meelsusega kokku ei läheks, sest võitlus õigluse eest ei lõpe kunagi. Just Ameerika Ühendriigid, sügavalt konservatiivne riik viisil, mida eurooplastel on raske mõista, on oma geniaalsuses leiutanud konservatiivse mõtteviisi, mis väärtustab vana asemel uut. Aga sellega tahan ma öelda, et just nendes aspektides, milles Ameerika on konservatiivne, nagu näiteks konsensuse erakordne võim ning avaliku arvamuse ja meedia passiivsus ja konformism (nagu Tocqueville 1831. aastal märkis), on see ka radikaalne, isegi revolutsiooniline, mida on eurooplastel niisama raske mõista. Osa sellest piltmõistatusest seisneb kindlasti vahes ametliku retoorika ja tegeliku elu vahel. Ameeriklased ülistavad pidevalt “traditsioone”; kiidulaul perekondlikele väärtustele on iga poliitiku kõne keskmes. Aga samas lõhub Ameerika kultuur ägedalt perekonnaelu, tegelikult kõiki traditsioone peale nende, mis on uuesti määratletud, et edendada eripärasuse, koostöö ja innovatsioonivalmiduse mustrisse sobivaid “identiteete”. Võib-olla on Ameerika uue (ja mitte nii uue) radikalismi kõige suurem allikas nähtus, mida peeti varem konservatiivsete väärtushinnangute allikaks: nimelt religioon. Paljud kommentaatorid on täheldanud, et kõige suurem erinevus Ameerika ja enamike Euroopa maade (praeguse Ameerika eristuse kohaselt nii vanade kui ka uute) vahel võib-olla see, et Ameerika Ühendriikides on usul ühiskonnas ja avalikus keeles ikka veel keskne roll. Aga see on usk Ameerika stiilis: nimelt rohkem ettekujutus usust kui usk ise. Tõesti, kui 2000. aastal tuli George Bushi presidendikampaania ajal ühele ajakirjanikule mõte küsida, kes on kandidaadi “lemmikfilosoof”, siis oli head vastuvõttu leidnud vastus – mis oleks siin Euroopas igasuguse kõrgesse ametisse kandideeriva keskpartei liikme naerualuseks teinud – “Jeesus Kristus”. Aga loomulikult ei pidanud Bush silmas, et kui ta ametisse valitakse, siis tunneb tema valitsus seotust Jeesuse poolt tegelikult esitatud õpetuse või ühiskondlike projektidega. Ameerika Ühendriikide ühiskond on üldiselt usklik. See tähendab, et Ameerika Ühendriikides ei ole oluline, millist usku sa oled, peaasi, et sul on mingi usk. Valitsevat religioon või isegi teokraatia, mis oleks ainult kristlik (või mingi kristlik ühine nimetaja), poleks Ameerika Ühendriikides võimalik. Ameerikas peab usk olema vabatahtlik. See tänapäevane, suhteliselt sisutu arusaam religioonist, mis on ehitatud üles sarnaselt tarbimisühiskonna valikuvõimalusele, on aluseks Ameerika konformismile, vagadusele ja moralismile (mida eurooplased tihti üleolevalt ja ekslikult puritanismiks peavad). Ükskõik, milliseid ajaloolisi usundeid Ameerika erinevad religioossed kogukonnad ka esindada soovivad, tegelikult jutlustavad nad kõik midagi üsna ühesugust: isikliku käitumise parandamine, edu väärtus, kogukonna koostöövalmidus, sallivus teiste inimeste valikute suhtes. (Kõik väärtushinnangud, mis edendavad ja kergendavad tarbimiskapitalismi toimimist). Juba see asjaolu, et oled usklik, kindlustab lugupidamise, edendab korda ja tagab selle, et Ameerika Ühendriikid juhenduvad maailma juhtimise missioonil vooruslikest kavatsustest. See, mida levitatakse – nimetatagu seda siis demokraatiaks, vabaduseks või tsivilisatsiooniks – on osa käimasolevast tegevusest ning samahästi ka progressi enda olemus. Valgustusaja unistus progressist ei leia kusagil maailmas nii viljakat pinda nagu Ameerikas. Kas me oleme siis tõesti nii eraldi? Kui kummaline, et hetkel, mil Euroopa ja Ameerika on kultuuriliselt sarnasemad kui kunagi varem, on ka lõhe nende vahel suurem kui kunagi varem. Hoolimata kõigist sarnasustest rikaste Euroopa maade kodanike ja ameeriklaste igapäevaelus, on lõhe Euroopa ja Ameerika kogemuse vahel siiski tõeline, ning see tugineb tähtsatel erinevustel ajaloos, arusaamadel kultuuri tähtsusest, ehtsatel ja kujutletud mälestustel. Vastasseisu – sest vastasseis on olemas – ei lahendata lähimas tulevikus, hoolimata paljude inimeste heast tahtest mõlemal pool Atlandi ookeani. Ometi võib üksnes hukka mõista neid, kes tahavad neid erimeelsusi suurendada, kui meil on nii palju ühist.

Ameerika domineerimine on tõsiasi. Aga Ameerika, nagu praegune valitsus mõistma hakkab, ei saa kõike üksi teha. Meie maailma tulevik on sünkretistlik, segatud. Me ei ole üksteisest eraldatud. Me sulandume üha rohkem üklsteisesse. Lõpuks on igasuguse mõistmise – leppimise – mudel, milleni me jõuda võime, selles, et tuleb mõelda rohkem sellest austusväärsest vastasseisust, “vanast” ja “uuest”. Vastasseis “tsivilisatsiooni” ja “barbarismi” vahel on oma olemuselt kokkuleppeline; sellest mõtlemine ja selle kõrgemaks autoriteediks seadmine on kahjulik – ükskõik, millisel määral see ka teatud realiteete ei peegeldaks. Aga vastasseis “vana” ja “uue” vahel on tõeline, hävitamatu, otse selle keskmes, mida me peame kogemuseks endaks. “Vana” ja “uus” on maailma kogu tunde ja suunataju püsivad poolused. Me ei saa hakkama ilma vanata, sest vanas sisaldub kogu meie minevik, meie tarkus, meie mälestused, meie kurbus, meie tegelikkusetunnetus. Me ei saa hakkama ilma usuta uude, sest uues sisaldub kogu meie energia, meie optimism, meie pime bioloogiline igatsus, meie võime unustada – ravivõime, milleta on igasugune leppimine võimatu. Sisemine elu kipub uut umbusaldama.

Tugevalt arenenud sisemine elu on uue suhtes eriti tõrges. Meile öeldakse, et me peame valima – kas vana või uus. Tegelikult peame me valima mõlemad. Mis on elu, kui mitte rida läbirääkimisi vana ja uue vahel? Minule tundub, et inimene peaks alati püüdma nendest teravatest vastasseisudest loobuda. Vana versus uus, loodus versus kultuur – vahest on vältimatu, et need meie kultuurielu suured müüdid mängitakse läbi ka geograafiana, mitte ainult ajaloona. Siiski on need vaid müüdid, klišeed ja stereotüübid, ei midagi muud; tegelikkus on palju keerulisem. Suur osa minu elust on kulunud selleks, et püüda demüstifitseerida mõtteviise, mis polariseerivad ja vastandavad. Poliitikasse üle kantuna tähendab see kõige pluralistliku ja ilmaliku toetamist. Nagu mõned ameeriklased ja paljud eurooplased, eelistaksin ka mina elada multilateraalses maailmas – maailmas, kus ei domineeri ainult üks riik (minu oma kaasa arvatud). Sellel sajandil, mis juba praegu tõotab tulla järjekordne äärmuste ja koleduste sajand, avaldan ma toetust tervele parandamist pooldavate hoiakute kogumile – eriti sellele, mida Virginia Woolf nimetab “sallivuse kurvameelseks vooruseks”. Lubage mul rääkida kõigepealt kirjanikuna, kirjanduse eestvõitlejana, sest vaid sellena on mul volitus rääkida. Kirjanik minus umbusaldab korralikku kodanikku, “intellektuaalset saadikut”, inimõiguste aktivisti – neid rolle, mida mainitakse auhinna juurde käivas tekstis, ükskõik, kui pühendunud ma neile ka poleks. Kirjanik on skeptilisem ja kahtleb endas rohkem kui inimene, kes püüab ajada (ja toetada) õiget asja. Kirjanduse üks ülesanne on sõnastada küsimusi ja esitada vastulauseid valitsevatele pühaks peetud seisukohtadele. Ja isegi kui kunst ei ole vastaline, tõmbab vastalisus kunsti ligi. Kirjandus on dialoog; reageerimisvõime. Kirjandust võib kirjeldada kui inimeste reageeringu ajalugu elusale ja elutule sedamööda, kuidas kultuurid arenevad ja teineteisega suhtlevad. Kirjanikud võivad teha midagi selleks, et võidelda nende klišeede vastu meie eraldatusest ja erisusest – sest kirjanikud on ka müütide loojad, mitte ainult nende edasikandjad. Kirjandus pakub mitte ainult müüte, vaid ka vastumüüte, täpselt nagu elu pakub vastukogemusi – kogemusi, mis paiskavad segi sinu senised mõtted, tunded, uskumused. Minu meelest on kirjanik inimene, kes paneb maailma tähele. See tähendab püüdu mõista, taibata, seostuda nende jubedustega, milleks inimesed võimelised on; ja mitte lasta sellel mõistmisel end rikkuda – muutuda küüniliseks, pealiskaudseks. Kirjandus võib meile öelda, milline on maailm. Kirjandus võib pakkuda väärtushinnanguid ja kanda edasi sügavaid teadmisi, mis on kehastunud keeles ja narratiivis. Kirjandus võib meid õpetada ja arendada meie võimet nutta nende pärast, kes ei ole meie ise ega meie omaksed.

Ligipääs kirjandusele, maailmakirjandusele, tähendas pääsu rahvusliku edevuse, kultuurivaenulikkuse, sundprovintsluse, mõttetu koolituse, õnnetu saatuse ja halva õnne vanglast. Kirjandus oli pass, millega pääseti suuremasse ellu, vabadusetsooni.

Kirjandus oli vabadus. Kirjandus o n vabadus, eriti ajal, mil lugemise ja sissepoole pööratuse väärtustele heidetakse nii ränki väljakutseid.

*Kahjuks ei soovinud USA suursaadik Saksamaal tänavuse rahupreemia tseremooniale ilmuda

Inglise keelest tõlkinud Kaisa Kaer