Euroopa võitis Cannes’is Aasiat
Esimese päeva õhtul meenutab Riviera palee hoolimata Vahemere lõõgastavast lähedusest Venemaa raudteejaama.
Viimasel hetkel saabunud filmiprofessionaalid seisavad halvasti teeseldud kannatlikkusega sabas, kõikjal vedeleb pagasit ning valitseb rongi ootamise meeleolu.
Cannes’i festivali ametliku avamiseni filmiga “Moulin Rouge” on jäänud 24 tundi. Nagu ilmselt tänapäevalgi kusagil Arhangelski vaksalis, tuleb vajalikele seanssidele ennast pooleldi jõuga sisse suruda.
EUROOPA TIPUD. Cannes on kõige suurem ja rahvusvahelisem festival, mis arvestab Hollywoodiga, kuid ei armasta seda. Prantsuse kinos on parajasti alanud õnnelikud päevad, kohalikud filmid on vähem kui poole aastaga haaranud üle poole filmiturust.
Väljaanded kirjutasid muigega, kuidas Miramaxi juhtfiguur Harvey Weinstein vastuvõtul Cannes’is pühendas enamiku ajast oma prantslasest levitaja näitlikule ristilöömisele, sest kompanii viimane kasumimootor on konkurentsis prantsusmaisega alla jäänud.
Tänavaid katavad kohalike filmide posterid, märgatavamail kohal neist paistab olevat Francois Ozoni (“Veepiisad tulistel kividel”) uus “8 naist”. Kaks aastat tagasi pakkus festival Greenaway tööd “8 1/2” naist”. Poole kaupa vähenedes võib Euroopa parimate reÏissööride tööde seeria nii samas rütmis jätkuda aastani 2033.
Ent jätkem kõrvale spekulatsioonid poliitika ja väidetavalt ebahuvitava võistlusprogrammi üle. Cannes’is saab selge ettekujutuse Euroopa filmikultuurist. Neid töid ühendavad selged valikukriteeriumid, julgus suunata publikut märkama selliseid inimese olemuse varjatumaid kül-gi, mis kalduvad uppuma tarbekultuuri alla.
Hirokazu Kore-Eda “Kaugus” võiks olla iseloomulik näide uusklassitsistlikust suunast. Mõõdukalt esteetilise ambitsiooniga jälgitakse tegelaste seesmisi lugusid, suhteid surnud lähedastega, rahulikku temposse lõikuvad esmapilgul arusaamatud sündmused minevikust ja tulevikust.
“Kauguse” taustal on tunda mineviku traagiliste sündmuste hingust. Fiktiivne ususekt on mürgitanud veekogu, ning igal aastal kogunevad lähedased neid üksiku järve kaldale mälestama. Sel korral ei pääse väike seltskond aga tagasi, ning selgub, et nende seas viibib üks väheseid sekti ellujäänud liikmeid.
Kuigi “Kaugus” ei jaksa lõpuni ühtlast keskendumist hoida, liigub Kore-Eda psühholoogiliselt märksa huvipakkuvamasse paika kui Berliinis näidatud Kei Kumai “Pimedus valguses” sarnasel teemal.
ORIENTAALNE KOGEMUS. Rohkem kui kaks aastat tagasi esimesel (ja ainsal) Tallinna filmifestivalil võis Tsai Ming-liangi filmi “Auk” peategelast Lee Kang-Shengi kohata sügiseses vanalinnas segamatult hulkumas. Parajasti oli Lääne mõistes tema 30. sünnipäev ja ta otsis, kellega seda tähistada. Cannes’is tervitati Lee ja reÏissööri järjekorras neljandat koostööd, filmi “Mis kell seal on?” pärast esilinastust seistes aplausiga.
Film ei liigu küll “Auguga” sarnases troostitus keskkonnas, kuid näitab kahe teineteisest sõltumatu inimese katseid üksindusega hakkama saada. Tsai Ming-liang on leidnud kuiva ja absurdiga külgneva huumori nende vaimudena elus ekslevate tegelaste kommenteerimiseks.
Teine Taivani film võistluskavas, Hou Hsiao Hsieni “Millenniumi mambo” rajanes reaalsete inimsuhete psühholoogial. Orientaalne kogemus jäi aga palmioksa all seekord varju, sest Cannes’i festivali aegruum oli teine.
53. festivali nimetati vanameistrite eksperimentide festivaliks. 70 piiri ületanud Godardi, Manoel de Oliveira, Jacques Rivette’i, Raoul Ruizi, Shohei Imamura värskeimad tööd kinnitasid pigem Cannes’i nõudmist klassikalise kinokeele järele kui värskete häälte otsimist.
Nanni Moretti “Poja tuba” tundus juba festivali keskpaiku filmina, mida Ïüriid võiksid armastada. Üdini ökonoomsele kaameratööle toetudes vaatles reÏissöör enda mängitud peategelase najal, kuidas psühho-analüütikust isa proovib toime tulla poja surmaga.
Ma ei tea, kas itaallased tungisid tänavatele, kui pärast möödunud aasta protesti Itaalia filmide puudumise pärast võistluskavas nüüd Kuldne Palmioks võideti.
Vabanenud ühe laupäeva õhtuga antipaatiast estraadimuusika vastu, tahaks siiski teada, mis aeg siin filmi suhtes valitseb? Moskva aeg, Euroopa aeg, üleminekuaeg, ületuleku-aeg, ennetulevik, täisminevik.
