Siiski jõudis kontsert võimsalt ka minuni, seda eelkõige tänu noore jazzilaulja Kadri Voorandi personaalsele andekusele ning kunstilise juhi ja dirgendi Tõnu Kaljuste ametioskustele. Voorandi ekspressiivsus ei tundnud pidureid ja kava oli - mõne pisikese erandiga - väga hea. Selle aastapäevaetenduse puhul saamegi rääkida eelkõige kontserdist, mitte nii väga lavastusest, sest pildil oli vaid toetav, helikunsti assisteeriv roll.

Sünnipäevakontserdi süžee oli üles ehitatud traditsiooniliselt, võibolla trafaretseltki - see jälgis Eesti ajalugu läbi sajandite. Põhiliseks pildiliseks kujundiks olid maakaardid, mille videokunstnik Taavi Varm oli seinale liikuma pannud. Tean, et on inimesi, keda nii vanad kui ka uued maakaardid väga veetlevad, kuid mina nende hulka ei kuulu (vahest tunduvad põnevad valged laigud kaartidel). Küll aga võib kaardi-motiivi kasutamisest luua paralleele presidendi tänavuse kõnega, mis kutsus üles suuremale avatusele - oli ju Tallinna väidetavaks esmamainijaks moslem, araabia kartograaf al Idrisi.

Kui enne kontserti ütles meie Roosiaia kuninganna Anne Veski intervjuus ETV-le, et sooviks sel aastal lõbusat kava, siis seda ta küll otseselt ei saanud, kuid ma usun, et kava sügavus ja läbimõeldus veetles ehk tedagi. Kontserdi juhatas sisse ooperi Gli astrologi immaginari avamäng, aga sealt võttis üle juba Voorandi vokaal, kes nii rahvapärandile kui ka uuele rahvapärasele heliloomingule (Tormis) andis oma moodsa, jazziliku puudutuse.

Väga meeldis Valgre-Vaarandi “Saaremaa valsi” sattumine aastapäevakontserdile, kuigi Voorandi vene romansilik esitluslaad polnud päris see: tegemist on lauluga, mida võiks esitada rõõmsalt. Tähistab see tihti veidi liiga rahvalikuks peetav pala ju üht ilusamat momenti terve Euroopa ajaloos - Teise maailmasõja lõppu. Kui algas laulu kooriosa, siis see kõlas küll sobivalt eufooriliselt.

Koreograafia oli aastapäevakontserdil veidi igav, näiteks sedasama “Saaremaa valssi” saatnud võimlemisrõngastega number. Ilmselt taheti rõhutada nõukogudelikkust, kuid seda oleks võinud saavutada ka natuke atraktiivsemate vahenditega.

Lisaks Debora Vaarandi luuletuse viisistusele võis kuulda kontserdil ka teiste väga heade eesti luuletajate sõnu. “Ennemuistse jahipüssi kuul” (viis Mingo Rajandi, sõnad Andres Ehin) oli üks tipphetki: “Ma olen kuul, ma istun püssitorus/miks nõnda kaua kestab vaikus orus.” Jällegi - suuresti tänu Voorandile jõudsid need stroofid kuulajani väga moodsal ja tänapäevasel kujul. Hea samm oli ka Estonia laemaali välja valgustamine - muidu on Okase, Kitse ja Sagritsa laemaali koheldud nagu elevanti toas ehk seda meistriteost paremal juhul ignoreerides.

Kontserdi lõpp oli traditsioonilisem - kõlasid “Ta lendab mesipuu poole”, “Mu isamaa on minu arm”. Videokunstnik kattis Estonia seinad luuderohuga ja Eesti kaart põimiti muu maailma külge.

Kokkuvõtteks - kontsert oli traditsiooniline ja ilus.

Ajakaardid

Tänase Eesti Vabariigi aastapäevakontserdi kunstiline juht ja dirigent on Tõnu Kaljuste, lavastaja Eva Koldits, kunstnik Reet Aus ja videokunstnik Taavi Varm. Kontserdi ja vastuvõtu läbivaks teemaks on hõbevalge. Juhtiv solist Kadri Voorand.