Eva ja Indrek — täiesti tavalised Koffid

 (5)
Eva ja Indrek — täiesti tavalised Koffid
Marko Mumm

Ühelt poolt on Koffid üsna tavaline perekond. Kaks last, kelle ema Eva on õpetaja ja isa Indrek vabakutseline. Aga teiselt poolt võitsid Eva kaks esimest näidendit preemia ning Indrek tõlgib eesti keelde näiteks Foucault’d, Maeterlincki ja Houellebecqi ning esitles äsja luulekogu. Koffe portreteerib Eda Post.

offidel on olnud tihe nädal. Teisipäeval esietendus Endla teatris Eva kirjutatud lastenäidend “Sabaga täht”. Kolmapäeval esitles Indrek Tallinnas kirjanike majas oma luuledebüüti “Vana laul”.

Küsin Evalt ja Indrekult hakatuseks, kuivõrd nad peale pere-elu ühiseid radu käivad.

Eva: “Ma arvan, et me käime palju ühiseid radu. Meil on üks eriala, ühine huvi prantsuse keele vastu ja Prantsusmaa on meie ühine teine kodumaa.” Ja lisab, et ka sõbrad on ühised ja tihtipeale on üks lugenud seda raamatut, mida teine tõlgib.

Indrek: “Teatrit armastame ka mõlemad väga ja püüame hakata ühte lastenäidendit koos kirjutama. Tegelased on juba peaaegu koos.” Tegemist on Eesti näitemänguagentuuri ettevõtmisega – kirjutajatele makstakse stipendiumi ja tuleva aasta esimeses pooles peaks näidend valmis saama.

Eva: “See on meil päris esimene kord koos kirjutada.”

Seni on Eva ja Indrek kirjutanud-tõlkinud üksi. Eva esimene näidend “Meie isa” (mis sai 2001 Eesti näitemänguagentuuri näidendivõistlusel I preemia) räägib laste pilgu läbi Prantsusmaal juhtunud loost, kus väliselt edukas ja rahumeelne pereisa Jean-Claude Romand tappis ootamatult oma naise, kaks last, vanemad ja koera, et varjata 18 aastat elatud kaksikelu – tegelikult polnud ta arst, vaid veetis päevad metsas hulkudes ja raha välja pettes. Prantsuse kirjaniku Emmanuel Carrère’i romaani “Vaenlane”, mis pajatab samast loost, tõlkis eesti keelde Indrek.

Äsja lavale jõudnud “Sabaga täht” (mis sai samuti Eesti näitemänguagentuuri näidendivõistlusel preemia), sündis siis, kui Koffide tütar Maria hakkas lasteaeda lõpetama ja kasvatajatega tuli jutuks, et lapsed on õnnetud, kui ei saa endale lõpunäidendis soovitud rolli. Eva kirjutas selle peale tüki, kus iga laps sai mängida just seda, keda tahtis – nii said kokku karud, koerad, sipelgad ja lillehaldjad. Kuna lasteaed asub Komeedi tänaval, sai pealkirjaks “Sabaga täht”. Hiljem kirjutas Eva selle näidendivõistluse jaoks veidi ümber. Îüriis olnud lavastaja Andres Noormetsale hakkas tükk meeldima ja nii see Endlasse jõudiski

Eva: “Mul ilmus vahepeal ka üks lasteraamat, aga see jäi täiesti tähelepanuta, isegi ühtki arvustust pole saanud.” (Aga väike otsing raamatupoodides näitab, et 2002. aastal trükist tulnud “Kust tulevad vastused?” on läbi müüdud.)

Eva kolmanda näidendi “Mirr” esietendus tuleb uue aasta alguses VAT-teatris. Koostöös lavastaja Katrin Nielseni ja kunstnik Inga Varesega Mirjamist välja mõeldud lugu on noortetükk 12–16-aastastele. Eva tahaks selle arengu juures olla lõpuni – lavale jõudmiseni. Aga tõdeb, et hästi ei jõua, kuigi töötab Rocca al Mare koolis poole kohaga. Nüüd hakkas ta uuesti kirjutama ka Eesti Raadiole, pärast poolteiseaastast pausi hakkavad jaanuarist taas Vikerraadio eetris käima “Mina lood”. (Mina on kümneaastane tüdruk, kes räägib raadios teistele lastele lugusid oma elust. Eva kirjutab ja näitleja Külli Teetamm räägib. Eva kiidab, et Mina ja Külli on juba nii kokku kasvanud, et ümberkehastumist ja mängimist ei lähe enam vaja.)

Publik teatris püsti

Ka Indrekul on viimasel ajal teatriga asja olnud. Rakvere teater mängib tema tõlgitud Eric-Emmanuel Schmitti lugu “Oscar ja Roosamamma”. Dajan Ahmet valis selle oma esimeseks tööks Rakvere teatri koosseisus, kuid traagiline liiklusõnnetus juhtus napilt nädal enne esietendust. Lavastaja Üllar Saaremäe võttis Oscari rolli enda mängida.

Indrek teab, et lavastusel on läinud väga hästi, inimesed on etendustel lõpuks püsti seisnud – see teema läheb inimestele väga korda. (Oscar on kümneaastane haige poiss, kellel on elada jäänud veel veidi üle nädala. Roosamamma soovitab tal elada iga järgmine päev, nagu oleks see terve aastakümme, et poiss saaks tunda kõike teismeeast vanaduspõlveni.) Indrek on tõlkinud samast sarjast ka “Milarepa” ja “Härra Ibrahimi ja Koraani õied”. Schmitt kirjutas veel neljandagi osa – “Noa laps”, aga see on tõlkimata. Indrek: “Minu arvates on “Oscar ja Roosamamma” neist niikuinii kõige parem.”

Loe veel

Küsin, mille järgi valib Indrek tõlkimiseks raamatuid. (Kuigi Indrek on käinud ka näiteks Kadrioru lossis presidendi kutsel suulist tõlget tegemas, tegeleb ta põhiliselt siiski kirjaliku tõlkimisega.)

Indrek: “Ikka südame järgi. Võtan vastu, kui see raamat mulle endale korda läheb. Ühe raamatu tõlkisin ainult sellepärast, et telliti, ja siis otsustasin, et see on ka viimane. Tõlkijana olen õnnistatud olukorras – prantsuse keele tõlkijaid pole Eestis palju ja mul on võimalik valida.”

Huvi prantsuse kultuuri vastu Eestis õnneks on. Indrek arvab, et sellel on juures mingi romantiline aura. Oma osa mängib ka Prantsusmaa valitsus, kes toetab rahaliselt prantsuse kirjanduse väljaandmist välismaal – risk on seega väiksem ja kirjastused julgevad rohkem avaldada.

Neil päevil jõuab raamatupoodidesse Indreku tõlgitud Laurent Gaude’i romaan “Scortade päike”. Tasapisi paneb ta maakeelde ka Michel Houellebecqi teost “Elementaarosakesed” (see peaks ilmuma järgmisel aastal) ning kuulub ka uue suure eesti-prantsuse sõnaraamatu koostamise töörühma. Ettevõtmist juhib Antoine Chalvin (mees, kes tõlkis prantsuse keelde “Kalevipoja”). Millal frankofiilid võivad tormata kauplusse uut sõnaraamatut ostma, pole kahjuks veel teada.

Eva tõlkedebüüdiks sai kevadel eesti keeles ilmunud Belgia kirjaniku Amelie Nothombi “Jahmatus ja värinad”. Eva: “See oli näpuharjutus. Tõlkida on ikka hoopis teine asi kui ise kirjutada.” Indrek täpsustab: “Aga väga hästi tuli välja.”

Indrek omakorda tegi sel aastal kirjanikudebüüdi. Kevadel sai valmis tema “Vana laul”. Indrek: “Alguses ma seda avaldada ei kavatsenudki, aga siis mõned sõbrad lugesid ja arvasid, et võiks ära trükkida.” Kuna Koffide poeg ja luuletaja Jürgen Rooste tütar käivad lasteaias samas rühmas, küsis Indrek Jürgenilt avaldamiseks nõu ja Jürgen soovitas kirjastust Verb.

Lapsed fännavad isa luulet

Raamatu kujundas Koffide Liibanonist pärit sõber Hanna Geara (tegelikult on ta mees, kuigi eesnimi võib eestlasi eksitada). Väike tagasilöök tuli kultuurkapitalilt, kes otsustas Indrek Koffi luule avaldamist mitte toetada. “Aga kirjastus võttis südame rindu ja andis raamatu välja, teades, et nad sellega midagi ei teeni. Kui kogu trükk läbi müüa, saab nulli,” räägib Indrek.

Kui olla piinlikult aus, on Indrek Koffi loomingut ilmunud siiski näpuotsaga ka varem – paar jutukest lasteajakirjas Täheke. Esimese neist kirjutas ta tütar Mariale koolimineku puhuks ja siis tulid veel mõned, kuni kokku sai terve raamatu jagu. Huvi pärast lasid Indrek ja Eva neid lastel hinnata – ja punkte anti kümnepallisüsteemis kuuest kaheteistkümneni! Eva tsiteerib rõõmuga tütre hinnangut: “Mina annan kaksteist punkti kümnest!”

Keskkooli ajal andis Indrek koos klassivendade Kaupo Meieli ja Lauri Tikerpega välja ka ühise käsitööna valminud luulekogu. Juhtumisi ilmus vahetult enne Indreku kogu ajakirjanik Kaupo Meieli luulet koondav “Polügrafisti käsiraamat”. Praegu reklaami ja muusika alal tegutsevalt Lauri Tikerpelt veel luulekogu tulnud pole. Aga Eva märgib veidi mõtlikult, et just Lauri luuletused olid tema meelest selles kooliaegses kogus kõige tugevamad.

Vahepeal läheme mere äärde pilte tegema. Eva ja Indrek mainivad:  ega neile pildistamine tegelikult eriti ei meeldi. Fotograaf vastab, et talle ka mitte. Ühel hetkel lausub Eva, et Indrek peaks pildil eespool seisma, sest “tema on meil ikkagi luuletaja”. Ütlen sekka, et seda viga annab ju kergelt parandada, aga Eva arvab: temal ei tule luuletamine välja. Indrek märgib seepeale: “Sul oli endal “Sabaga tähes” väga hea luuletus.”

Küsin, kust on pärit nimi Koff, mis pole ju Eestis teab kui levinud. Indrek vastab, et ju see on tõenäoliselt mõne vene või juudi nime lõpp, millel kunagi on esimene osa ära kadunud. (Samamoodi nagu soomlaste Sinebrychoffi õlle nimeks on saanud lihtsalt Koff.)

Pärin Evalt, miks ta veel koolis tööl käib, kui tegemist on niigi palju. Eva vastab: “Õpetaja olla on lahe” ja Indrek lisab: “Hoiad kätt elu pulsil.” Eva jätkab: “Nagu Aidi Vallik, kes oli ka õpetaja, ühes intervjuus ütles: kus sa mujal kohtad nii palju erineva taustaga inimesi ja saad nendega suhelda.”

Mere äärest tagasi sammudes märkab Indrek kirja kaubanduskeskuse aknal: “Vaata, kui kena luuletus seal on: taimedeta õu on tühi, lilledeta pole pühi.”

Küsin seepeale, kas Eval ja Indrekul on peale prantsuse keele ja kirjanduse ka muid huvisid. Selgub, et Indrek on tegelnud maastikuvibulaskmisega ja käinud Eesti võistkonnas isegi Euroopa meistrivõistlustel. “Sain seal umbes eelviimase või eel-eelviimase koha,” täpsustab ta lõbusalt ja lisab, et kavatseb hobiga uuesti tegelema hakata. Nagu ka lapsepõlves õpitud trompetimänguga – kui poeg Joonas seda ükskord õppima hakkab, et saaks koos mängida.

Veel meeldib Koffidele maakodus olla. Eva: “Oleme vahel teadlikult kultuuriüritustest loobunud, et maal olla ja mitte midagi teha. Meil on seal saja-aastane rehielamu ja selles majas jookseb aeg hoopis teistmoodi.”

Ning aeg-ajalt viivad reisid Koffe paariks kuuks tagasi ka Prantsusmaale, kus nad elasid 1999–2000 üle “ühe suure tormi ja aastatuhande vahetuse”, kui Indrek õppis Pariisis ülikoolis.

Eva Koff

•• Sündinud 17. aprillil 1973 Tallinnas

•• Lõpetanud Tallinna reaalkooli ja Tartu ülikooli prantsuse keele ja kirjanduse eriala

•• Alates 2001 Rocca al Mare kooli prantsuse keele õpetaja

•• 2001 sai Eesti näitemängu-agentuuri näidendivõistlusel I preemia tema näidend “Meie isa” (esietendus Eesti Draamateatris 2002 oktoobris, lavastaja Ain Prosa)

•• 2002 ilmus lasteraamat “Kust tulevad vastused?”

•• Märtsist 2004 kirjutab Eesti Raadiole lastesaadet “Mina

lood”

•• 2005 sai Eesti näitemängu-agentuuri näidendivõistlusel III preemia lastenäidend “Sabaga täht” (esietendus Endla teatris sel nädalal)

•• 2006 ilmus Eva Koffi tõlkes Amelie Nothombi romaan “Jahmatus ja värinad”

•• Jaanuaris esietendub VAT-teatris Eva Koffi kirjutatud noortelavastus “Mirr”

Indrek Koff

•• Sündinud 4. märtsil 1975 Pärnus

•• Lõpetanud Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi, Tartu ülikooli prantsuse keele ja kirjanduse eriala ning Pariisis tõlkide ja tõlkijate kõrgkooli ESIT (L’Ecole Superieure d’interpretes et de traducteurs)

•• Tõlkijana alustas 1994 Pärnu rahvusvahelisel visuaalse antropoloogia festivalil (filmide tõlge)

•• Alates 1997 töötanud mitmes Eesti ülikoolis õppejõuna

•• Alates 1998 vabakutseline tõlkija

•• Koostas 1999 ilmunud Euroopa Liidu sõnaraamatu prantsuse-eesti-prantsuse osa

•• Tõlkis 2002 Kuressaare linnateatri ja Theatrumi koostöös lavale toodud commedia dell’arte “Armunud vanamehed” (lavastaja Patrick Pezin)

•• Tõlkeid: Claude Levi-Straussi “Nukker troopika”, Emmanuel Carrere’i “Vaenlane”, Patrick Barbier’ “Kastraatide hiilgus ja viletsus”, Philippe Delermi “Väikesed naudingud”, Michel Foucault’ “Seksuaalsuse ajalugu I. Teadmistahe”, Maurice Maeterlincki “Sinilind”, Eric-Emmanuel Schmitti “Milarepa”, “Härra Ibrahim ja Koraani õied” ja “Oscar ja Roosamamma”

•• Novembris esietendus Rakvere teatris “Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale” (lavastaja Üllar Saaremäe)

•• Sel nädalal ilmus Indrek Koffi esikluulekogu “Vana laul”

•• Lapsed Maria (8) ja Joonas (5)

Teised Koffidest

•• Andry Ervald, tõlkija ja jutuvestja: Mõtlen Koffidele-kullakestele alati rõõmsa õrnuse ja kerge kadedusega. Kade olen väga lihtsal põhjusel – Indrek ja Eva on mõlemad võimelised elama kahes keeles ja kahes kultuuris, frankofiilses ja ugrimugrilises. Ja oo, millised õpetajad neil on olnud! Kes Eva Toulouze’i tunneb, see teab.

•• Hirmus armsad on nad oma paralleelsuse tõttu. Kõige parem näide on aastaid tagasi maailma meedias laineid löönud lugu prantsuse isast, kes elas kaksikelu, mis muutis ta lõpuks oma pere mõrvariks. Eva kirjutas sellest näidendi ja sai näidendivõistlusel  esimese auhinna. Indrek tõlkis eesti keelde Emmanuel Carrère’i romaani, mis räägib sama loo kirjaniku silme, Indreku valitud eesti keele kaudu. Seega nende puhul ei  kehti tõde, et paralleelsed sirged ei lõiku.

•• Ja mõlema silmist vaatab vastu Igavene Küsija, ja suunurkadest ja kortsudest paistab, et mõnigi leitud vastus teeb neile nalja.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare