Evald Aavik – unustatud teatrinäitleja filmirollid
Eesti kino ei ole maailma kinoajalukku erilist jälge jätnud ja ega meil pole ka olnud kedagi, kellele filmientsüklopeediates oleks ainsa tiitlina juurde kirjutatud: “kinonäitleja”. Siiski leidub Eestiski näitlejaid, kes kõigepealt meenuvad tänu osatäitmistele filmis – Lembit Ulfsak, Ants Eskola, Tõnu Kark, Arvo Kukumägi. Jüri Järvetist tema “Kuningas Leari” ja “Solarisega” rääkimata. Sellesse ritta sobib ka ligi 30 aastat lavalaudu tallanud Evald Aavik.
Näitleja Evald Aaviku paremad teatrirollid jäävad 1970ndate Vainemuisesse ja 80ndate alguse Ugalasse. Nii et noorem teatriskäijate põlvkond Aavikut vaevalt et enam teab-mäletab. Küll aga peaks teda tundma iga Eesti filmihuviline. Eeskätt tänu viimasele osatäitmisele Sulev Keeduse mängufilmis “Georgica”, aga vahest ka linateostes “Tuulte pesa”, “Jõulud Vigalas” või “Reigi õpetaja”. Aavik on omapärane kandiline kuju, keda naljalt ei unusta. Osatäitmise eest “Georgicas” pärjati teda Prantsusmaal Roueni filmifestivalil parima meesosatäitja tiitliga.
Näitlemise juurde sattus Kuressaare vaimuliku perest pärit poiss üsna juhuslikult. Tartusse läks ta viiulimängu õppima ja tuttav piiga vedas noormehe poolvägisi Vanemuise draamastuudio vastuvõtukatsetele. Kaarel Ird ütles lühikese etlemise lõpus: “Tule siis neljapäeval!” Nii algas Evald Aaviku teatrikarjäär. Viis aastat õppis ta Taaralinnas ENSV teatriühingu lavakunstistuudios. Samal kursusel tudeerisid Evald Hermaküla, Raine Loo, Raivo ja Kais Adlas. Irdi loodud Vanemuise stuudio oli omamoodi alternatiiviks Voldemar Panso juhitud lavakunstikateedrile. Ikka see vana Tallinna ja Tartu omavaheline konkurents ja hõõrumine. Aaviku arvates võis tulla hilisem taandumine lavalaudadelt just seetõttu, et enamik Eesti teatri näitlejaid pärineb “lavakast” ja tema ei sulanud nendega kokku.
Just Kaarel Irdi ja Epp Kaidu, hiljem ka Jaan Toominga käe all, tegi mees oma parimad ülesastumised teatrilaval.
Üheksakümnendate alguses töötas Aavik mõne aasta ka Tallinna Noorsooteatris, kuid seal jäi ta suhteliselt märkamatuks. 1994 maandus Aavik jälle Tartu Vanemuises. “Kui ma 1994 Tartusse tulin, tundsin end niivõrd hästi, kuna olin siin teatrikoolis käinud ja mul oli palju tuttavaid ja sõpru.”
Filmirolle on Aavikul tänaseks kogunenud 17, millest mõned on aga sellised, et isegi paadunud filmifriigid kehitavad teadmatuses õlgu.
Praegu töötab näitleja põhikohaga hoopis komandandina Tartus teatri ühiselamus. Vahel teeb mõne teatri- või filmirolli. “Näitleja ja lavastaja armastus peab olema vastastikune,” ütles Aavik ühes intervjuus vastuseks küsimusele, miks teda viimastel aastatel ikka sedavõrd harva teatrilaval näha saab.
