Eve Kiiler jälgib inimeste käitumist tänapäeva kirikus

 (2)
Eve Kiiler jälgib inimeste käitumist tänapäeva kirikus
Eve Kiiler

Tänapäeva inimesele on muuseum justkui kirik, kus harras nägu ees eksponaate silmitseda. Milline on Eve Kiileri vaade muuseumile, näeb tema fotonäituselt.

Kunagi oli Eestis sotsioloog Virve-Ines Laidmäe, kes uuris, kui palju töölised, kolhoosnikud ja teenistujad  muuseumides käivad. Nüüd on see töö soiku jäänud ja omamoodi uurimuse on ette võtnud Eve Kiiler, kelle fotonäitus annab ülevaate, mida muuseum tähendab ja kuidas inimesed seal käituvad.

Inglane John Berger on teinud küsitluse, millega kunstimuuseum kõige enam sarnaneb: kas kalmistu, raamatukogu, haigla, teatri, kaubamaja, laoga jne. Selgus, et hoopis kirikuga. Inimesed lähevad nüüd pühapäeviti muuseumisse nüüdisaegseid ikoone vaatama, millega käivad kaasas kindlad rituaalid. Muuseumis ei lärmitseta, vaid vaadatakse mõtliku pilguga eksponaate. Kogunetakse didaktilise häälega giidi ümber, kui on lubatud, tehakse ka pilte. Pärast lõunastatakse muuseumi kohvikus või istutakse trepile päikest võtma.

Maailma muuseumides on kõige naljakamad tegelased jaapanlased, keda ka Eve Kiiler on pildistanud. Nad käivad suurtes rühmades, fotoaparaadid kõhu peal, ja on alati lapselikult uudishimulikud. Mina pole Louvre’is kunagi pääsenud lähemalt vaatama Mona Lisat – alati on seal suur inimmüür. Mona Lisat nägin kunagi Moskvas, kus tuli kaua sabas seista ja seisatamata kiirelt mööduda – täpselt nagu Lenini mausoleumis. Kiileri näitus annab hea pildi muuseumi elust ja inimeste käitumisest näitusesaalides. Peale selle ei piirdu ta ainult kunstimuuseumidega, vaid on teinud uurivaid fotosid ka teistes muuseumides (zooloogiamuuseum, ERM).

Millal on kunst?

Tegelikult ongi muuseumid viimastel aastakümnetel muutunud: ühelt poolt näeb kunstimuuseumides sotsioloogilist kunsti ja lausa poliitilisi avaldusi, lisaks eksponaate, mis on väljunud traditsiooniliste kunstiliikide piiridest. Samas panevad teised muuseumid üha enam rõhku oma väljapanekute kunstilisele küljele. (Vahemärkusena veel, et pole midagi uut siin päikese all: analoogilise projektiga on maailmas tiirutanud saksa kunstnik Thomas Struth.)

Nelson Goodmanil on üks mõtlemapanev arutlus. Kui me võtame tavalise sillutisekivi ja viime selle Chicago loodusloomuuseumisse, siis ei võta me seda muidugi mitte kunstina, vaid kui ühe ajastu kivimi näidisena.

Kui me aga viime sama kivi kõrval asuvasse moodsa kunsti muuseumisse, siis muutub ta kunstiks. Seepärast ta ütlebki, et me ei pea küsima “Mis on kunst?”, vaid “Millal on kunst?”.

Lõpetuseks Kiileri üleskutsest: inimesed võiksid saata hom-seks fotosid teemal “Mina ja muuseum”.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare