Kui „The Hills Behind The Hills” oli veel kolme mehe katsetus – nad meenutavad, et tolle albumi materjalist olid olemas pelgad ideekatked, mis salvestuse ajal lugudeks vormistati –, siis selle järg „Good Man Down” on kindla peale minek. Albumeid eristab tuntavalt üks põhimõtteline detail: kui esimesel mängivad muusikud, siis teisel juba bänd. „Tegime tühjalt kohalt plaadi ja siis hakkasime kokku kasvama,” tunnistab ka Ewert.

Arutledes, mis on bändi ja projekti vahe vabakutselise muusiku elus, jõuavad Ewert ja Erki järeldusele, et puhtalt pillimängu mõttes polegi – teed, nagu oskad. „Bändis tuleb summale mingi asi juurde. Mingi nähtamatu viies liige meie puhul,” sõnab Ewert.

Ewert meenutab, et plaadi kirjutamisele eelnes peale proovides ja kontserdireisidel kokkukasvamise ka loominguline otsinguteperiood. „Need uued ideed olid teistsugused kui senised,” ütleb ta. Erki täpsustab, et see nõudis harjumist: „Ja enne kui plaat ilmus, ütlesid materjali kuulanud inimesed, et see kõlab täiesti teistmoodi, aga ikka nagu Draakonid.”

Draakonid mõjuvad napilt, ent mitmekülgselt. Folk, indie, popp, bluus, postrokk, džäss. Neli meest pole orkester – ja on ka. Kandev roll on peale Ewerti täita ka kitarrist Erkil. Kes ta on? „Muusika on mind lapsest saati ümbritsenud,” alustab Erki oma lugu nagu muinasjuttu. „Kui muusikakoolid Eestis ja Rootsis läbi käidud, mängisin neli aastat igal pool ja nüüd hakkab ise muusikat kirjutades helikeel välja kujunema,” sõnab ta. Ja täpsustab, et tema mõjutajad ja muidu lemmikud ulatuvad biitlitest avangardi ja vaba improvisatsioonini. „Ja meie Eesti oma Laur Joamets,” saab ka Dramamama noor nobenäpp mängumeeste arvestuses kiita.

Oma tee otsimine

Kuid bändi seisukohalt on oluline ka rütmisektsioon. Bassist Ivo Etti on kunagine Claire’s Birthday liige ja trummar Kristjan Kallas mitmekülgse CV-ga rütmimasinist. See annete ja kogemuste kontsentratsioon tekitab keemilise reaktsiooni, mille mõju on jälgitav ka lähivälismaade raadiolaineid peilides.

„Otsimine, leidmine ja avastamine, et see pole päris see,” võtab Ewert oma senise muusikutee kokku. „Kaks takti ette” oli tema võiduaastaks (2003) minetanud märgilise tähenduse. Vaiko Epliku pakutud eurolaul „Dance” (2004) jäi ühekordseks ettevõtmiseks. Ansambel Thief (2004–2009) lagunes, oodates Londonis salvestatud albumi ilmumist.

„Ma arvan, et nüüd olen leidnud pinnase, kust kasvama hakata,” vaatab Ewert oma pikale hoovõtule tagasi. Ta tunnistab, et loobumismõtteid see ei tekitanud.

„Andsime pärast esimest plaati kontserte ja meie tulevane mänedžer Tom nägi meid ning sebis Riiga klubisse I Love You meile esinemise,” meenutab Ewert murdepunkti. „Jube väike koht oli,” jätkab Erki. „Aga inimesed juba laulsid kaasa ja mingi asi juhtus,” võtab Ewert jutu üle. „Inimesed istusid treppidel ja kuulasid,” elavneb Erki. Edasine pole veel ajalugu.

Miks? Sest teise albumi Riia-esitlus on veel olemata. Kuigi „(In The End) There’s Only Love” oli veebruaris Läti raadiojaama 101. enim mängitud lugu ja tabelikohtadel ollakse ka Leedus.

Suvel esineti Põhja-Lätis Positivuse festivalil vaid viiesajale, kuid kuulajad ei tormanud viimaste lugude ajal järgmise esineja – maailmakuulsa Muse’i – vaatamiseks paremaid platse krabama. Väidetavalt olevat ka Brainstormi management oma kontoris muu muusika pärast „Good Man Downi” ilmumist lihtsalt kinni keeranud, sest seda polevat enam vaja.

Millest selline lembus, ei tea. Kuigi ega siin ju midagi ebaloomulikku pole. Kes meist ei oleks lemmikplaati sada korda jutti kuulanud?

Kes ja kus?

Ewert & The Two Dragons

Koosseis:

•• Ewert Sundja – vokaal, klahvpillid

•• Erki Pärnoja – kitarr, pasunad

•• Ivo Etti – bass

•• Kristjan Kallas – trummid

•• Siim Mäesalu – helirežissöör

Albumid

•• „The Hills Behind The Hills” ilmus 2009. aastal.

•• „Good Man Down” ilmus

5. aprillil 2011.

Järgmised esinemised:

•• 14. aprillil Pärnus Sütevaka saalis

•• 15. aprillil Tallinnas Sõpruse kinos

•• 16. aprillil Tartus Genialistide klubis

•• 20. aprillil Riias

•• 27. aprillil Helsingis