Faktirida Artur Rinnest Ugala laval
Ugala laval on Artur Rinne – rahva poolt armastatud laulumees. Tegelikult on neid isegi kaks. Enamasti on laval nii noor (Juss Haasma) kui ka vana (Jüri Aarma) Artur Rinne, kes omavahel vaieldes ja teineteist täiendades liigutavad lugu ajaloolisest legendist.
Sel viisil avaneb publiku jaoks väga hästi tegijate suhtumine Arturisse, avanevad faktid ja ka nende faktide vajalik vaatenurk. Kas aga see võte avab maksimaalselt hästi ka reaalse ajaloolise karakteri, on küsitav. Tõsiasi on, et kaks targutavat tegelast peaksid andma edasi laulumeest, kes vallutas inimeste meeli oma südamlikkuse ja sooja lihtsusega.
Mõlemad Arturid ja mitte ainult nemad teevad selles dokumentaalses laulumängus laulunoka lahti. Laulukohad on hästi leitud ja tuntud Arturi laulud asjakohased. Jüri Aarma ja ka teiste laulmisele pole midagi ette heita ja publik vastab laulunumbrite õnnestumisele aplausiga.
Kõrvaltegelastel vähe mängida
Ent Aarma laul on oma artistlikkusega kaugel Artur Rinne isikupärast ja seetõttu ei lase laulja elulukku kuuluv muusikaline fenomen kuidagi ennast selgemaks kerida, vaid läheb hoopis ähmasemaks. Paistab, et publik võttis omaks Artur Rinne eluloo mängimise tõsiasja, kuid kas toimus ka Arturi lavaline äratundmine? Kahtlane.
Eelnevaga pole mõeldud seda, et Artur Rinnet ja tema laulu oleks tulnud väliselt jäljendada, ent praegusel kujul toodi Artur Rinne välja poolemõõdulises lavakarakteris. Mida oleks äkki saanud täiendada väikese videokunstiga, mis poleks selles lavastuses mõjunud sugugi kunstiliselt kärtsult.
Lavastuse aluseks olev materjal on põhjalik ja asjatundlik. Üles kaevatud on avalikkusele tundmatud isiklikud elufaktid, mis annavad Arturi loole juurde dramaatilisi hetki. On olemas oluline elukäigu juurde käiv faktoloogia, mis kõneleb põnevast ja vastuolulisest isiksusest. Ent siinsamas on ka puudused. Elukäigu täiust taga ajades on lavale tekitatud suur hulk kõrval-osi, kellel samal ajal napib materjali mängida oma roll mitmekülgselt huvitavaks. Tervikuna on „Artur” suure hulga kesk-päraste rollide lavastus ja süü ei ole siin sugugi vaid näitlejatel. Näiteks Kadri Lepp jõuab Artur Rinne abielunaist Loonikat mängides naiselike karakterijoonteni, ent paljudel teistel jääb vähestest tekstirepliikidest ja napist tegevusest väheks, et laval esitatav näeks välja rohkemana kui sketš.
Laval on tõetruu elulugu ja ajalugu, ent puudub üldistav kujundlikkus. Puuduvad inimkarakterid, mis oma väega pakuksid publikule ajaloolist tunnetust, mis juhtus maa ja rahvaga, kelle üks poeg oli Rinne. Selle asemel on aus ja põhjalik faktirida, mis pakub värsket ajalooteavet ja ainest mõtisklemiseks.
Ugala mängukavast piilub repertuaaripoliitika
•• Vajakajäämistest hoolimata oli „Arturi laulude ja aastate” lõppedes tunda edu lõhna. Puu-püsti täis saal tõusis püsti ja plaksutas soojalt.
•• Viimasel ajal ladviku intriigidega sahinaid põhjustav Ugala teater on teinud veel ühe tüki, millest paistab soovi rääkida oma publikuga, tõstatades häid teemasid. Käesolev hooaeg paistab selles mõttes olevat hästi läbi mõeldud ja kodumaise materjali rohke. Äkki saab siin isegi rääkida meie riigiteatrite jaoks juhuslikust asjast nagu repertuaaripoliitika? Iseasi on see, et parimad soovid ei kipu alati just parimal moel realiseeruma.
•• Muidugi eelistab teater noort vaatajat, sest temaga saab teater bioloogiaseadustest tulenevatel asjaoludel pikemalt dialoogi pidada. „Arturi” esietenduse vaatajaskonna enamiku moodustasid keskea ületanud inimesed. Ent öelda, et vanainimene on paha publik, on poliitiliselt lubamatu ja seega on ka „Artur” ühe teatri mängukavas täiesti vajalik teos.
•• Ugala arenguloos on olnud perioode, kus teater on teistele mulkidele kunstilise põlgusega selja pööranud. „Artur” tõendab, et praegu ei ole selline aeg ja loodetavasti seda ka ei tule.
Lavastus
„Arturi laulud ja aastad”
•• Lavastusrühm: Margus Vaher, Oleg Titov, Peeter Konovalov, Jaak Vaus
•• Mängivad: Jüri Aarma (külalisena), Juss Haasma, Kadri Lepp, Carita Vaikjärv jpt
Esietendus 4. aprillil Ugalas
