ARVUSTUS. Ameerika kirjanik Cormac McCarthy on kirjutanud raamatuid, mis on sedavõrd sünged, täis mõttetut ja põhjendamatut vägivalda, et neid on võimatu lugeda.

1992. aastal ilmunud “Kõik need ilusad hobused”, esimene osa rajamaa triloogiast, on McCarthy läbimurderomaan laia lugejaskonna südametesse. Seda on krooninud ka National Book Award ja National Book Critics Circle Award.

Kirjanik, kes seni väldib avalikkuse tähelepanu, tegeleb oma teostes “elu ja surmaga”, pidades kõike muud tähtsusetuks.

McCarthyt võrreldakse sageli Faulkneriga. Ta valitseb meisterlikult sõna, luues oma stiili ja vangistades sellega lugeja. “Kõik need ilusad hobused” on õnnestunud tõlkijal ka nii eesti keelde ümber panna, et tekstis peituv lummus ja rütm pole kaotanud oma sugestiivsust. McCarthy maastikud ja tegevused terendavad oma puhtuses ja selguses veidi irreaalsetena, lausa metafüüsilistena. Pikad jutustavad, kujunditest tiined laused ja kirjeldavad lõigud vahelduvad napi ja täpse dialoogiga, luues teosele elavalt tuksleva rütmi, mis ei lase pingel kaduda.

“Kõik need ilusad hobused” on vestern, ehkki ei vasta täpselt kõigile kli‰eedele. Siin peitub küll kauboiromantika oma täies hiilguses: seiklusjanus karmid mehed, rasked katsumused, armastus ja kappamised loojangu poole, aga ei saa öelda, et tegelased jaguneksid mustvalgelt ainult headeks ja halbadeks. Lugu ise pole ka väga lihtne.

Peategelased, 16aastased John Grady Cole ja Lacey Rawlins lähevad Texasest 1950. aasta kevadel teele Lõuna poole, et õnne otsida. Cole on suurepärane ratsutaja ja andekas hobuste asjatundja: “Ta armastas hobustes seda, mida ta armastas meestes, verd ja nendes voolava vere kuumust, kogu tema austus ja kõik tema kalduvused olid seotud tulihingelistega ning nii pidi see olema alati ega saanud kuidagi olla teisiti.”

Kujunemiseas noorukitel on pea ja süda õigel kohal. Teel kohtavad nad Jimmy Blevinsit, kes nendega poolvägisi liitub ja siit saavad hädad alguse. Üks värvikamaid stseene kirjeldab, kuidas Blevins kardab äikest ja välku ning keeldub edasi tulemast, sest välk on ta suguvõsas mitmeid inimesi maha löönud. Mõõtmatu hirm röövib talt mõistuse ja mõtlemisvõime ja muidugi ei tee see olukorda lihtsamaks. Järgneb jama Blevinsi hobusega ja siingi ei ilmuta nooruk kuigi suurt konstruktiivsust. Meeste teed lähevad mõneks ajaks lahku.

Ehkki Cole ja Rawlins leiavad suures rant‰os tööd, komplitseerib olukorda Johni armulugu rant‰oomaniku don Hectori tütre Alejandraga. See on romantiline tulivereliste armulugu, aga ühe rikkus ja teise vaesus ei luba noortel õnnelikult teineteise omaks saada. Johni vestlused Alejandra tädi duena Alfonsaga, õieti rohkem viimase monoloogid annavad teosele lisamõõtme, ajaloolise ja inimlike väärtuste tausta, mis on oluliseks märgiks ka noorukite kujunemisel.

“Ma tahtsin väga saada väärt inimeseks ja pidin endalt küsima, kuidas oleks see võimalik, kui inimese elus ei ole midagi hinge või vaimulaadset, mida võib tabada mistahes õnnetus või puue ja mis ometi ei jää seetõttu vähemaks. Kui tahta olla väärt inimene, siis ei saa see väärtus kuidagi sõltuda sellest, mida toob juhus.”

Kui armulugu ilmsiks tuleb, saadab don Hector Grady ja Rawlinsi vanglasse mõrva ja hobusevarguse eest, mille tegelikult on sooritanud Blevins. Noorukid peavad rinda pistma süsteemiga, kus ellu jäävad vaid kõige tugevamad – kui neil on piisavalt õnne.

Vesterni võib võrrelda kriminulliga, sest mõlemale seab zhanr oma piirangud ja püstitab klisheed, kuid mõningate klisheede eiramine või irooniavõtmes käsitlemine võib taas anda värske tulemuse. McCarthy on küll surmtõsine, aga ometi ulatub tema teos Ïanrist kõrgemale ja jõuab inimese igavese piiride püüdmise üldistuseni.

“Nad seisid ja vaatasid, kuidas ta möödus ja maastikul kadus, lihtsalt seepärast, et ta neist möödus, lihtsalt seetõttu, et ta kadus.”