Sured või suved – need kaks võimalust on mõnel või siis igaühel. Või siis ainult neil, kes teevad transgressiivset kunsti. Või vähemalt need, kes – nagu Sveta Grigorjeva – laulavad seda lihtsal viisil. Või siis asetavad oma paljastatud niuete vahele viigilehe – sõna otseses tähenduses.

Või siis ka kelmika metafoorina transgressiivse kultuuri viigilehe, mis nopitud haritud mullas kasvanud kange tuule käes veel kangemalt vastutuult rapsiva vabaduse puult. Jumal teab, kelle seemnest sellised puud võrsuvad. Tegelikult vast lugeja ka ikka teab.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapiletartikkel
3 € Osta päevapilet
Tutvu maksevõimalustega >>