Fideelia-Signe Roots mõtestab soorolle ümber
Feministlik diskursus, nagu tänapäeval on moodne öelda, jõudis meile 1990. aastate alguses. Mujal maailmas alustatakse seda diskursust 1971. aastal ilmunud Linda Nochlini artikliga „Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?”. Tõepoolest, miks? Esiteks oli ajaloos piiratud naiste ligipääs kunstikõrgharidusele, teiseks kirjutasid suuri kunsti-ajalugusid mehed.
Eestis pole asi olnud nii hull. Reet Varblane on kirjutanud Karin Lutsust, kes püüdis läbi murda kunstiühiskonna meeste-kesksest võimust. Ta kandis meestemoodi riietust, käitus nii, nagu tavapäraselt polnud naistele omane. Ometi teda ei võetud Pallase ühingu ametlikku seltskonda, kuigi Pallase näitustel sai ta esineda.
Nõukogude ajal muidugi oli olukord teine. Vaatame kas või praegugi kunstnike liidu nimekirja – seal on masendav naiste ülekaal, ka sellisel mehisel alal nagu skulptuur. Samas koosnes liidu juhtkond enamasti meestest. See selleks.
Fideelia-Signe Rootsi näitus „Mehe tee” pole mingi võitlev feminism, kuid kunstniku enda sõnul on asi pisut teisiti: „Soorollid on pidevas muutumises. Radikaalse feministina arvan, et enamik käitumisjooni, mida peetakse naiselikuks või mehelikuks, on sotsiaalselt konstrueeritud ja neid saab ümber konstrueerida.”
Mees vajus mõttesse
Roots püüab näidata, et kui seni on kunstis olnud objekt naine, siis seda võib olla ka mees. Muuhulgas viitab ta ameerika mees-uurijale Michael Kimmelile, kes on öelnud: „Kõige masendavam ütlus, mida ma olen kuulnud, on see, et „poisid jäävad poisteks”.” Samas viitab Roots ka keelelisele soolisele diskrimineerimisele. Meil on rännumehed, kuid keelepruugis pole mõistet „rännunaine”. Mees on see, kes läheb kuhugi edasi, naise tee oleks nagu allakäigutee. Keeleteadlased on olnud hädas, kuidas panna keeleõpikutesse näidislauseid. Näiteks lause: „Mees vajus mõttesse.” Kuidagi ei toimi lause „Naine vajus mõttesse”. No mida sellel naisel ikka mõelda on? Või siis ei saa kasutada lauset „Naine läks üle tänava”, mis tekitab meestel kohe seksistlikke fantaasiaid. Kõike seda on analüüsinud Julia Kristeva oma feministlikus kirjandusteoorias (écriture feminine).
Fideelia-Signe Roots esitab rohkem küsimusi, kui ta oskab oma fotode ja filmiga vastata. „Kas eesmärkide ja ambitsioonide puudumine on ebamehelik? Miks kardetakse, et mehed, kes koos teiste meestega fotograafile alasti poseerivad, võivad mõjuda homodena? Kas majapidamistöödega tegelemine paiskab mehelikkuse põrmu?” Viimasele küsimusele jään vastuse võlgu, kuid miski vägi ei sunni mind koos teise mehega alasti fotograafile poseerima.
