FILM: Eesti filminädalal näeb vaid videofilme
Eile alanud Eesti filmide nädalal (12.-18. märtsini) linastub 73 kodumaist filmi, millest ainult üks on salvestatud nii filmi- kui ka videolindile, ülejäänud odavamale videolindile.
Ehkki 73 filmi aastas tundub väikese Eesti kohta soliidne arv, pole põhjust rõõmustada. Festivalifilmide hulga on suureks paisutanud tudengite ja amatööride osavõtt, kes lepivad filmiteostusel vähese rahaga. Kõrvale on jäänud palju proffe, kes kvaliteedinõuete ja ideede teostamiseks pole tingimusi leidnud. “Professionaalid on raha tõttu kõrvale jäänud,” kommenteerib Elo Tust Kinoliidust rohket amatööride osavõttu.
Enamik filme on üles võetud videolindile, see on odavam kui filmilint. “Seetõttu on Eesti filmikunst peaaegu lakanud olemast,” kommenteerib Tust. “Ning kurb on see, et ühelegi festivalile või kinolinale videofilme ei võeta,” põhjendab ta filmilindile jäädvustamise tähtsust.
Paika ei pea ka jutud selle kohta, et filmilint on kaotanud tehnoloogia arengu käigus oma tähtsuse: ka suured filmistuudiod lindistavad videosse ülesvõetud materjali lõpuks ikkagi filmilindile. “Filmilindi kvaliteet on parem,” teab reþissöör Andres Sööt.
“Eesti filmide valmimise aeg on aasta, ja aeg on ka ainus valiku kriteerium. See tähendab, et kõik aasta jooksul valminud filmid on pääsenud festivalile. Kõige uuematest filmidest näidatakse eelmisel nädalal esilinastunud Rao Heidmetsa filmi “Heinaloom”, lisaks toimub ka paar esilinastust,” tutvustab Elo Tust filminädalat.
Eesti filmide nädal
“1980. aastal korraldati Nõukogude Eestis filmifestival, kolm aastat hiljem korrati üritust,” meenutab Elo Tust Kinoliidust ürituse sündi. “Siis arvati, et see jääbki regulaarseks, mitte igal aastal toimuvaks ürituseks. See tähendas, et festivalile jõudis kolme aasta filmiparemik ning seal jagati ka auhindu. Hiljem korraldati festival Viljandis ja Narvas, ent enam ei järgitud täpselt kolmeaastast tsüklit. Praegune Eesti filmide nädal, mis toimub nüüd juba kolmandat aastat, on mõneti eeskuju võtnud sellest nõukogudeaegsest festivalist.”
Helen Arusoo
