Film võib lähiajal jõuda ka Eesti publiku ette. Festivalikorraldaja Mark Soosaar kinnitas, et tänavusele Pärnu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalile Nathaniel Kahn oma teost veel saatnud ei ole, kuid Soosaar ise on väga huvitatud “Minu arhitekti” jõudmisest festivaliprogrammi. “Oleme mõelnud suurtele arhitektidele pühendatud filmide kavvavõtmisest,” ütles Soosaar.

Tähtsaim auhind, mille Nathaniel Kahni dokumentaalfilm on pälvinud, on Chicago filmifestivali Kuldne Hugo, mis dokumentaalfilmi puhul on üks tippudest. Chicagos võitis film ka publikuauhinna. Vaatajate lemmikuks osutus film ka Philadelphia festivalil.

20. sajandi teise poole arhitektuuri mõjutanud Louis Kahn sündis Saaremaal 1901. aastal, kuid juba nelja-aastasena kolis ta koos vanematega Ameerikasse. Suures arhitektuuris hakkas Kahn kaasa rääkima viiekümnendatel, kui ta asutas oma arhitektuuribüroo. Ta on kujundanud palju avalikke hooneid, muuseume ja raamatukogusid. Üks kuulsamaid tema loodud teoseid on Bangladeshi parlamendihoone. Kahnile iseloomulikud tööd on suured avalikud telliskivihooned, kus arhitektil on õnnestunud panna mängima päikesevalgus valguslaikude ja varjudega.

Inimesena oli Louis Kahn väga vastuoluline – abielus olles oli tal suhe veel kahe naisega. Pankrotistunud Kahn suri 1974. aastal südamerabandusse New Yorgi metroojaama tualetis. Nathaniel Kahn oli sellal 11-aastane.

Filmis jutustabki arhitekti poeg oma isa tundmaõppimisest tema arhitektuuri kaudu. Film on saanud palju kiita Ameerika meedias. Sellest on kirjutanud sellised suured päevalehed nagu New York Times, aga ka filmitööstuse juhtajakiri Variety. Mitmes kirjutises on mainitud ka Louis Kahni sünnikohta – Saaremaad.