Peategelasteks on vangilaagriga sarnanevas kanafarmis piinlevad sulelised, kes peavad muudkui munema-munema-munema. Kes enam ei mune, see läheb farmi julma perenaise pr Tweedy kirve alla ning sealt pererahva toidulauale. Millisele endast lugupidavale kanale selline trööstitu tulevik siis meeldiks?

Partnerid, mitte filiaal

Parki sõnul olid idee aluseks sõjaaegsed vangilaagrifilmid: “Mõtlesime, et mis oleks, kui vangilaagriks oleks farm ja vangideks kanad?” Parki äripartner ja kaaslavastaja Peter Lord lisab: “Algselt oli see lihtsalt ühelauseline idee, aga lõppkokkuvõttes saime kokku kena, tiheda ja lihtsa loo. Meil oli algusest peale mõeldud roll Ameerika kukele, sest see oli sobivaks paralleeliks nendele ameerika lenduritele, kes Teise maailmasõja ajal inglise naistele kustumatu mulje jätsid. Samas ei tahtnud me teha ameeriklasest loo kangelast, kes tuleb ja nende inglise kanade elukese päästab, mistõttu tegime temast hoopis antikangelase.” See on ka põhjus, miks Mel Gibsoni häälega kukk Rocky on suure suuga ilueedi, kogu farmist põgenemise hingeks aga hoopis vapper kana Ginger (Julia Sawalha).

Sarnaselt ohuga, et tegelaste häälte sekka kuuluv ainus suur täht Gibson jätab varju ülejäänud seltskonna, on mõned skeptikud avaldanud arvamust, et suurstuudio DreamWorks tulek vihmasele Inglismaale Aardmani liivakasti teeb sellest lihtsalt ameeriklaste tillukese filiaali. Sellised kahtlused lükkab Lord kindlalt ümber, sest Spielberg ei ole nende omanik. “See on puhtalt partnerlusleping. Jah, nad paigutavad tohutu hunniku raha filmitegemisse Bristolis, aga me anname neile (selle lepingu alusel –L.L.) vastu viis filmi, mida nad ei saaks kuskilt mujalt maailmas.” Samas peaks see Tuhkatriinu-lugu innustama meie kõrgetasemelisi animaatoreid senisest veelgi enam pingutama, sest miks ei võiks näiteks Saamuel Pliuhkami järgmised seiklused valmida juba Hollywoodi rahade abiga?

Täielik hullumeelsus

Täispika filmi tegemine, kasutades 36sentimeetriseid plastiliinist nukke, on kõike muud kui kiire ja valutu protsess. Iga zhest, iga liigutus ja näoilme eeldab, et muudetakse nuku asendit, vahetatakse välja kana nokk (need olid pakitud karbikestesse ning varustatud siltidega, milline nokk vastab millisele häälikule) ja jäädvustatakse siis filmilindile. Üks minut filmi tähendab, et Aardmani meistrid on tegelasi ja nende erinevaid osi liigutanud ei rohkem ega vähem kui 720 korda! Isegi neil päevil, mil töötasid korraga 40 animaatorit, loeti päev õnnestunuks, kui õhtuks oli olemas 10 sekundit filmi. Ja seda lihtsamate stseenide puhul, rääkimata kanalas Rocky organiseeritud suurest tantsupeost või indianajonesilikust stseenist, milles Rocky ja Ginger põgenevad pr Tweedy põrgulikust pirukamasinast.

Aardmani ülemnukumeister Jan Sanger võtab kogu protsessi kokku: “Olen osalenud selle filmi tegemisel kolm ja pool aastat ning selle aja jooksul on mu poeg saanud kaks korda vanemaks. Nii vaadatuna on pooleteisttunnise filmi tegemine sellises tempos täielik hullumeelsus. Aga sellega me siin Aardmanis just tegelemegi.”

Kindlalt oma rada mööda

Arvutianimatsioon, mida suurstuudiod üha enam kasutavad, kuulub firmas Aardman roppude sõnade hulka. Lord: “Arvutianimatsioon pakub mulle huvi, kuigi ma ei salli suuremat osa sellest, mida seni nende vahenditega tehtuna näinud olen. Ei näe mingit põhjust, miks me ei peaks kasutama ka tulevikus käegakatsutavaid vahendeid, sest meie meetod toimib väga hästi. Võib ju öelda, et meie töö vili on jämedakoelisem kui arvutianimatsioon, aga just jämedakoelisuses ongi meie trump, sest selles on energiat ja elulisust. Kuni see toimib, kasutame me ehtsaid nukke. Pole mingit põhjust muuta oma meetodeid vaid seetõttu, et kõik teised niimoodi teevad.”

Laurence Lumiére