FILM: Klaaskontidega Jackson ja purunematu Willis
“Purunematu” noor lavastaja M. Night Shyamalan on mitmelgi pool esinenud enesekindlusest pakatavate sõnavõttudega, mis lubavad, et värske film on “Kuuendast meelest” professionaalsem ning veelgi üllatavama lõpuga. Aga head noored lavastajad peavadki veidi õhku täis olema: kiirelt edu saavutanud filmimeeste kõigutamatu enesekindlus on samasugune staatuse sümbol nagu must Range Rover või tagurpidi keeratud nokkmüts.
Mis “Purunematusse” puutub, siis tundub, et kiitlemisel on põhi all: lõpeks oli nimelt Shyamalani “Kuues meel” ülemöödunud aasta suurim üllataja, mis kogus maailma kinokülastajailt 661 miljonit dollarit. Lisaks kuus Oscari nominatsiooni (sh parim lavastaja ja parim stsenaarium mõlemad tollal 29aastasele Shyamalanile).
Noore geeniuse uue filmi “Purunematu” peaosas näeme taas Bruce Willist, lisaks varaküps näitleja, 13aastane Spencer Treat Clark (“Gladiaator”) ja paar täiskasvanut nagu Samuel L. Jackson (“Pulp Fiction”, “Shaft”) ja Robin Wright Penn (“Forrest Gump”). Ilma nipikat sündmuste käiku või ðokeerivat lõppu paljastamata pole “Purunematu” sisu kohta võimalik eriti midagi öelda. Kui vast seda, et Bruce Willis ei saa seekord surma. Vastupidi, ta mängib veidra “terviserikkega” turvaülemat David Dunni, kes pääseb jubedast rongiõnnetusest ainsagi kriimuta.
Ka Jacksonil on sedakorda tervisehädad: nimelt kehastab ta koomiksikaupmees Elijah Price’i, kelle kondid on nii õrnad, et purunevad kergemini kui klaasist jalutuskepp. Ent rohkem paljastada oleks patt.
Bruce Willise benji-hüpe
80ndate supermees Bruce Willis on mitmel korral tõestanud, et tuleb lastega väga hästi toime. Meenutagem “Kuuendat meelt” või Disney perefilmi “Suur poiss”. Tema seekordne noor filmipartner Spencer ei jõua ära kiita, kui palju Bruce teda võtetel aitas. Willis ise on öelnud, et mõistab lapsi ning tahab lapsnäitlejaid aidata: “Hollywood on karm. 11aastaselt oled staar, neljateistkümneselt tuleb häälemurre, puberteet, ning oledki unustatud.”
Tõsi ta on ja Willis teab omast käest, et filmilinn võib ka täiskasvanud mehi väga karmilt kohelda. 90ndatel oli ohus tema enese karjäär. “Pärast “Visa hinge” mängisin üsna mitmes mitte päris A-kategooria filmis. Kõik teavad seda,” tunnistab Willis. Tarantino hitt “Pulp Fiction” andis Willise karjäärile siiski uue tõuke. Aga mitte nii suure, kui olnuks vaja (loorberite paremiku noppis John Travolta).
1998. aastal, vahetult pärast “Armageddoni” võtteid, jõudis Willise kätte käsikiri, mille peategelane ei pidanud räpases maikas rõdult alla rippuma. Willisel oli selleks ajaks action-filmidest kõrini ning ta otsis rolli, milles ei peaks, püss käes, ringi jooksma. “Kuues meel” oli täis veidrat dialoogi, üks tegelastest nägi surnud inimesi, rezhissöör oli tundmatu ning eelarvegi väikesevõitu – 40 miljonit dollarit. Kõigest hoolimata võttis Willis rolli vastu, ja hästi tegi. Esmakordselt Willise karjääri jooksul pandi tähele tema näitlemist, mitte muskleid. Willis: “Ma pole kunagi ei benji- ega langevarjuhüpet teinud, kuid sarnane tunne võis mul olla küll, kui end mõtlematult tundmatu lavastaja kätte andsin.”
Mobiilne Jackson värvati Marokos
Willis paigas, asuti Jacksoni jahile. Sest just viimast silmas pidades kirjutas Shyamalan Elijah’ rolli. Jackson: “Olin Marokos “Lahingureeglite” võtetel, kui kuulsin, et Shyamalan on mulle osa kirjutanud. Töllerdasin võttepäeva lõpus ühes kasiinos ja kuulsin tuttavat häält. Pöörasin ümber ja nägin üht kiilakat kutti ega suutnud oma silmi uskuda: see oli Bruce! Ta võttis mobiili välja, helistas Shyamalanile ja andis toru mulle. “Kui lahe,” kõlas teisel pool, “ma kirjutan just praegu sinu teksti””.
Jackson oli ilmselgelt väga hämmeldunud ning tal ei jäänudki muud üle, kui tema eest tehtud valikuga nõustuda. Võtete ajal võlus Jacksonit Shyamalani täpsus: “Ta teab täpselt, kus seisma pead, mida ja kuidas ütlema pead.” Ei mingit katsetamist siitnurgast ja sealtnurgast – lavastajal on kõik detailid paigas. Milline aja kokkuhoid!"
Raha aga kokku ei hoita, sest Shyamalan tahab, et kogu film võetaks üles õiges järjekorras, esimesest kaadrist viimaseni. Stsenaariumi järgi. Et näitlejatel tekiks õige tunne ning nad teeksid kogu reisi algusest lõpuni kaasa.
Shyamalanil on teinegi veidrus: enamiku stseene tahab ta üles võtta ühe, katkematu võttega. See nõue tähendab, et kui kestahes – näitleja, operaator, valgustaja – midagi segamini ajab, tuleb kõike otsast alustada.
Jacksoni sõnul on Shyamalan sama hea kui tuntud indie-lavastajad, (nt Quentin Tarantino), kuid ei häbene tunnistada, et ihaleb masside imetlust. “Teisest küljest pingutab ta (Shyamalan) kõvasti, et jätta lihtsa Philadelphia kuti muljet. Ise pärineb kõrgemast keskklassist! Ta on üks neid tüüpe, kel oli kindlasti isa garaazhi küljes oma korv ja kui sa tema poole mängima läksid, oli tal mingi kindel koht, kust ta alati sisse viskas. Vot sedasorti tüüp on Shyamalan,” avab Jackson pisut tagamaid.
Sellal kui Shyamalni peas keevad juba uued stsenaariumid, käivad Willis ja Jackson talle peale, et mees “Purunematule” kiiresti järje teeks. Willis usub, et filmil on triloogia potentsiaali ja kui päris aus olla, siis pärast üllatuslõppu tekib endalgi painav küsimus: mis siis ikkagi edasi saab?
Allegra Geller
“Purunematu” alates 30. märtsist Coca-Cola Plazas, Sõpruses, Mais
