„Rocco” algab väga karmilt. Miks otsustasite alustada just stseeniga Ida-Euroopa pornonäitlejannade filmivõttest, mille vaatamine on üsna raske katsumus?

Alban Teurlai: Tahtsime rääkida nii Rocco elust kui ka pornotööstusest. Väntasime seda filmi kaks aastat, kohtusime paljude inimestega, nägime nii mõndagi ja üks meid huvitanud aspekte oli just vägivald pornofilmides. Niisiis otsustasime alustada selle küllalt jõhkra stseeniga, et anda helistik kätte.

Te ei karda, et inimesed jooksevad kohe kinost välja?

Thierry Demaizière: Me pole endale säärast küsimust esitanud. Ütlesime endale lihtsalt, et dokumentaalfilmimaailmas pole pornotööstuse vastu piisavalt huvi tuntud – neid peetakse paariateks. Meil oli hiilgav võimalus nende inimeste lugusid jälgida ja eelkõige vaadelda vägivalda, pornot seejuures kiitmata ega hukka mõistmata.