Film Tõnu Kõrvitsast on kui partituur, mille lugemiseks pole vaja muusikaharidust


Filmi algust ja lõppu ühendavad Tõnu Kõrvitsa meenutused lastelaulust „Tõistre Tõnul torupill”, millest kõik alguse sai.
Filmi algust ja lõppu ühendavad Tõnu Kõrvitsa meenutused lastelaulust „Tõistre Tõnul torupill”, millest kõik alguse sai.foto: kaader filmist

„Tõnu Kõrvits. Lageda laulud” viib vaataja teekonnale tulvil sooja huumorit ja imeilusaid (heli)maastikke.

Eestis on praegu dokumentaalfilmide jaoks hea aeg. Mõistagi pole see juhuslik. Kus on tellimusi ja kasvõi natukenegi rahakraane (kandku need siis EV100 või mõnda muud nime), seal on ka võimalusi. Viimase paari aasta lemmikute hulka olen tänavu oma peas liigitanud näiteks Jaan Tootseni „Vello Salo. Igapäevaelu müstika” ja Joosep Matjuse „Tuulte tahutud maa”. Nüüd saan nimekirja lisada veel ühe filmi. Mõnes mõttes muidugi nadi lugu: mulle tundub, et mõnusatest filmidest kipuvad tulema igavamad kirjutised kui neist, mis jubedal kombel närvidele käivad.

Tõnu Kõrvitsa kooritsükli „Lageda laulud” aluseks on Emily Brontë poeesia. Marianne Kõrveri dokumentaalfilmi „Tõnu Kõrvits. Lageda laulud” aluseks on Tõnu Kõrvits ja tema muusika ning see, kuidas näevad seda muusikat inimesed tema ümber. Visuaalsed maastikud, mis kooritsükli helimaastikega kokku sulavad. Nii peategelasest kui ka inimestest tema ümber õhkub soojust. Kõike ümbritseb mõistagi muusika.

Filmis töötab Tõnu noodivihikuga. Meie päevil, kui heliloojadki istuvad sageli arvutiekraani taga, annab see muusika tajumisele ja loomisele märksa füüsilisema varjundi. foto: kaader filmist

Hea režissööri omaduste pikka nimekirja kuulub suurepärane rütmitaju. Kui tegemist on muusikat käsitleva filmiga, peab režissöör peale selle ülitäpselt tajuma helimaastike nüansse. Seda, et Marianne Kõrveril need omadused on, võib näha ka teadmata tema tausta: heliloojast isa, muusikaõpingud, varasemad muusikadokumentaalid.

Film on konstrueeritud peaaegu matemaatilise täpsusega. Selle raamistikuks on „Lageda laulud” (esitavad Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Risto Joosti juhatusel). Pildikeeles vahelduvad maastike droonikaadrid, Tõnu Kõrvits üksi või mõne õpilasega ning sugulased, sõbrad, tuttavad tema muusikast rääkimas. Selles ei ole midagi kuiva ega mehaanilist. Pigem meenutab film erinevate helistike ja taktimõõtudega partituuri, mis viib vaataja/kuulaja mõtterännakule. Iga samm viiks justkui heliloojale ja tema muusikale lähemale, ent viimasel hetkel lipsab teadmine alati eest. Muidu olekski vist igav.

Muusika ravib

Ma ei ole just meeletu droonikaadrite fänn, ent Kõrveri filmis saab neist omaette väärtus. Õigupoolest tundsin kinosaalis hetkeks jahmatust, sest tundus, nagu oleks keegi filminud vaadet, mis mul seostub otseselt filmi peategelasega. Mäletan, kuidas kõndisin Wrocławis Oderi jõe kaldal. Ühes seisma jäänud veega kohas jõe pinnale moodustunud erkrohelised viirud meenutasid nii kangesti maali, et pildistasin neid. Sellel reisil kohtusin esimest korda Tõnu Kõrvitsaga (kirgliku hobipildistajaga, muide), nii et see pilt seostub mul alatiseks temaga.

Nähes nüüd filmis droonikaadreid, mis meenutasid liikuvaid maale, loksus kõik ühtäkki paika. Võib-olla ei ole siin kohane jagada isiklikke heietusi, aga kes mind takistab? Teisalt ehk polegi see kokkuvõttes sobimatu, sest filmi rahulik, meditatiivne ja sooja huumorit täis kulg jätab piisavalt õhku igaühe isiklike seoste ja lugude jaoks.

foto: kaader filmist

Filmis avavad Tõnu Kõrvitsa muusikat peamiselt teda ümbritsevad inimesed. Suuremal osal neist ei ole (kõrgemat) muusikaharidust. Nende muljed ja võrdlused on ootamatud, teravad, terased ja vaimukad. Ei kujuta ette, et terminoloogiliselt täpne analüüs sellega meeleolukuse poolest võistelda suudaks.

„Ta on raudselt saanud inspiratsiooni Nõmme metsast,” usub lapsepõlvesõber, päästjana tegutsev Tiit Käit.

„Muusika ravib, väga tugevalt kohe,” kinnitab Tõnu sõber, spordiarst Gunnar Männik.

„Ei tea, kas ta mõtleb tõesti surmani kirjutada või? Kas teemad ükskord otsa ei saa?” imestab naabrinaine Virve Liitvee.

„Ilus,” iseloomustab Kõrvitsa muusikat klassiõde, Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid. „Kui see ei ole ühele kaasaegsele heliloojale solvav. Äkki on, ma ei tea ju.”

Nemad ja paljud teised moodustavad värvika karakterite galerii.

On äärmiselt sümpaatne, et Tõnu Kõrvitsa portreefilmi ei ümbritse kaunis mull, millesse klassikalised muusikud mõnikord ümbritsevate jaoks kaduma kipuvad. Marianne Kõrver ei ole kujundanud filmist taevalikes kõrgustes hõljuvat ja pühapaistest sätendavat muusikulugu, vaid vastupidi: muusika on toodud tagasi maa peale. Maastikud, mida näeme, on sõna otseses mõttes kuskil meie lähedal. Muusika, mida kuuleme, ümbritseb meid ning selle mõistmiseks ja nautimiseks ei lähe tarvis muusikaakadeemia magistrikraadi.

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare