FILM: Vaata ja tee järele!
Filmi peategelasel Torrance Shipmanil täitub eluunistus: ta valitakse kooli cheerleaderite uueks kapteniks. Torode meeskond on olnud üliedukas ning võitnud viiel järjestikusel aastal üleriigilised cheerleaderite võistlused.
Esikohta loodetakse ka sel aastal, kuid mõned nädalad enne finaali avastab Torrance, et kava, millega nad võitma kavatsevad minna, polegi nende eelmise kapteni omalooming, vaid ühe getokooli ergutajate sünnitis. Et mitte esimesel võimalusel kaptenina hävida, proovib Torrance kõikvõimalikke variante. Minna ikkagi varastatud kavaga või palgata professionaalne koreograaf. Lõpuks, loomulikult, ei jää muud üle kui ise enneolematu tantsunumber kokku seada (mis filmitegijate ponnistustele vaatamata näeb üsna rabe välja).
Värvikas teismeelu
Lisaks erinevatele kisakooridele, leidub filmis ka näputäis romantikat, väheke musta huumorit, siivutuid nalju, sõbrannade õelutsemist, petvaid boyfriende, mõistmatuid vanemaid ja muud teismeelu juurde kuuluvat. Nagu ikka, on ka selles noortefilmis vastik väikevend, kelle hobiks on rõvedad naljad ja lihtlabane kiuslikkus. Filmis ei puudu ka oma tuhkatriinu-lugu – juba nimetatud vastasmeeskonna tõus suvalisest kolkakooli ergutusrühmast üleriigilise võistluse lemmikuks. (Muide, mustanahaliste hip-hop tiimi kuuluvad popbändi Blaque liikmed, kes filmi jaoks ka paar lugu sisse laulsid.)
Õnnetud armastused, totaalsed läbikukkumised võistlustel, murtud jala- ja ninaluud, tapmisähvardused ja muu selline tragöödia vihiseb ekraanil mööda nagu saltosid tegevad mustanahalised cheerleaderid vaeste linnaosast. Tempo lippab, hingata ei lasta ei tegelastel ega vaatajatel. Poolteist tundi kaob märkamatult.
Üheülbaliselt, ent konkreetselt on välja joonistatud karakterid: blond, naiivne ja vaibumatu keep smilinguga esiergutaja Torrance (Kirsten Dunst), küüniline intovert Missy (Eliza Dushku), viimase muretu kidramusa fännist vend Cliff (Jesse Bradford) ning vastasmeeskonna Cloversite innukas ja pühendunud kapten Isis (Gabrielle Union).
Retk kisakõrimaale
Film on kui ekskursioon cheerleader’ite maailma. Peategelane Torrance veab oma uut sõbrannat, skeptilist Missyt mööda proove ja võistlusi, kus ergutajad eluga riskides kaelamurdvaid trikke ja ülikeerulisi võimlemiskavu sooritavad. Peagi, endalegi märkamatult, kargab ja kisab iluvõimleja Missy ragbyvõistlusel kisakoori trupi esirinnas. Torrance’ile on aga ergutamiskarjäär terve elu.
Suurt rõhku on filmis pööratud meessoost cheerleaderitele – pidevalt käib arutelu kas ja kes neist homoseksuaalsed on. (Filmi koduleheküljelt saab teada, et enne esimest maailmasõda kuuluski see ala just meeste kompetentsi. Kuid kui mehed sõtta läksid, tuli võistlustel kodumeeskonna innustamine naistel üle võtta.)
Nauditavaim osa on jäetud filmi lõppu – cheerleaderite üleriigiline võistlus peaaegu, et veenab nende üles-alla hüppajate mõttekust. (Ei tea küll paljuks Ameerika koolide cheerleaderid tegelikult võimelised on, kuid kui nad pooltki nii palju painduvad, siis müts maha.)
Lõpp on loomulikult happy – vahvaim mees saab blondi Torrance’i ja parim meeskond trofee. Koolile ja õppimisele filmis suurt tähelepanu ei pöörata, nii, et sobib suviseks lõõgastuseks küll.
Madli Lääne
