Filmid, mis panevad meid mõtlema suhetest loodusega

Looduse olukorra teavitajaks on olnud Matsalu loodusfilmide festival. Nüüd on festival ka raamatukaante vahel.

Kättejõudnud tehnokraatlikul ajastul võib paljudele tunduda, et suhe loodusega pole inimese jaoks kuigi aktuaalne. Ent see pole sugugi tõsi. Inimese suhe loodusega on osa tema suhtest iseendaga. Kui öeldakse, et inimene on sotsiaalne olend, ei tähenda see mitte ainult inimsuhteid. Inimene elab lakkamatus suhtluses ka teda ümbritseva keskkonnaga, isegi siis, kui ta ise seda ei märka. Kui sajab vihma, paneme jope selga, kui paistab päike, kogume endasse tema valgust ja energiat. Ka toit, mis meie lauale jõuab, tuleb lõpuks loodusest, mitte poest.

Ent mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et kõigega on võimalik suhelda kas kui partneri või omandiga. Nõnda on see ka inimese suhetes loodusega: see võib olla mõlemapoolselt rikastav kooslus või ühepoolne ekspluatatsioon. Kas meie tegevus ja selle tagajärjed aitavad loodusel püsida või viivad nad looduse vaesumiseni?

Viimasel kümnel aastal on Eestis üheks looduse ja tema olukorra oluliseks teadvustajaks saanud Matsalu loodusfilmide festival Lihulas ja Haapsalus. Festivali kaudu on väiksema või suurema auditooriumi ette (osa filme on hiljem linastunud ka ETV-s) jõudnud arvukalt väärt filme, mis võiksid meid panna mõtlema oma suhetest loodusega. Leian, et see saavutus on üksjagu ainulaadne. Täiesti ainulaadne – vähemalt Eesti kontekstis – on aga see, et oma kümnenda aasta puhul andis festival välja üle 200-leheküljelise kõvas köites raamatu, mis talletab festivali senist kulgu küllalt põhjalikult tulevasteks aegadeks.