Filmimees Tõnu Aru on Jüri Arraku isiklik kroonik


Filmimees Tõnu Aru on Jüri Arraku isiklik kroonik
Terje Lepp

Eelmisel nädalal filmi-programmiga esinenud Tõnu Aru naudib kultuuri jäädvustamist.

Eesti amatöörfilmi klassikul on kavas mitu filmi sellistest suurkujudest, nagu Jüri Arrak, Mats Traat ja Heino Kiik. Jüri Arraku elu jäädvustamisest on saanud Tõnu Aru elutöö. Arrakust on ta teinud kümme erinevat filmi, kokkulõikamist ootab veel kolm ja kui kunstniku elus midagi tähtsamat juhtub, on filmimees oma kaameraga platsis. “See on väga hea tunne,” hindab Aru ise kunstniku kroonikurollis olemist.

Arraku jäädvustamine sai alguse aastal 1978, mil valmis ka esimene film temast. “Käisin aastanäitusel ja mulle avaldasid kaks tema õlimaali väga suurt muljet. Ühel kujutati koroonamängijaid, kes mängisid ilma nuppudeta laua taga ja teisel redeliga taevasse ronijaid. Ütlesin oma naisele (Tiiu Aru oli tuntud metallikunstnik – A.L), et ta tutvustaks meid, seda meest tuleks filmida. Kui tuttavaks saime ja ma küsisin, kas teda filmida saab, vastas Jüri, et tulgu ma kas või kaameraga teki alla.”

Üks Jüri Arrakust tehtud film jooksis ka kunstniku hiljutisel juubelinäitusel.

Tõnu Aru ja Jüri Arrak talletasid mängulisi vaatemänge filmilindile juba 70. aastatel, ennetades nii tänapäeva moodsa videokunsti tulekut.

Tõnu Aru poolt on filmilindile talletatud ka Siim-Tanel Annuse 80. aastatel tehtud performance’id. Kuna tegu oli ametliku kunstielu piiridest väljuvate sündmustega, siis keegi teine neid ei jäädvustanud. Sellest sündis koguni dramaatilisi hetki. “Kui Siim-Tanel tegi performance’it tulega, helistas üks naaber miilitsasse. Miilits tuli kohale ja hakkas kohe kaameraga mehi püüdma. Võeti kinni ja viidi autosse.”

Kunstiteemalisi filme on temalt soetanud kunstimuuseumi raamatukogu – on ju tegu väärtusliku dokumentaalse materjaliga. “Olen pakkunud dokumentaalfilme Tiiu Arust ja teistest metallikunstnikest tarbekunstimuuseumile, kuid neid see ei huvita,” ütles filmimees.

Kumus näidati eelmisel neljapäeval ligi tunnist tõsielufilmi “Aasta Ave Alavainuga”, mille on teinud Tõnu Aru videostuudios tema kaastöötaja Eve Ester. Teise teosena näidati kümneminutilist mängufilmi “Doktorikraad”.

End kunstnikuks ei pea

Ligi aasta jooksul toimunud käikudel Hiiumaale on jäädvustatud Ave Alavainu igapäevast elu. Lisaks saavad sõna poetessi sõbrad ja tuttavad. Filmi esilinastus toimus möödunud aastal Kärdlas.

Tõnu Aru filmograafias on kümmekond amatöör-mängufilmi ja üle poolesaja dokumentaalfilmi. Mitmed neist on pälvinud auhindu amatöörfilmide festivalidelt. Tõnu Aru klassiku-seisusest räägib seegi, et kui Andres Maimik ja Juhan Ulfsak tegid kunagi Von Krahli teatris oma “Cabaret das Lusti”, ei saanud nad hakkama ilma Tõnu Aru loomingut tsiteerimata.

Eriline huvi on Arul siiski kultuuriloolise ainese vastu. Jäädvustatud on arhitektuurihuvilise soomlase Mika Orava aktsioone vanade puumajade päästmisel. “Dokumentaalfilme tehes ma ei tunne ennast kunstnikuna. Olen pigem eesti kultuuri jäädvustaja.” Sellele põhimõttele vastavad ka Tõnu Aru töömeetodid. “Minu tõsielufilmides lavastatud kaadreid pole ja duubleid me ei tee,” kirjeldab ta oma töövõtteid.

Film

Tõnu Aru

Värskeimad filmid:

•• “Doktorikraad” (2007) – lühimängufilm elust enesest

•• “Aasta Ave Alavainuga” (2006) – “film isehakanud hiidlasest, kes aeg-ajalt tegeleb kirjutamisega.”

••Tõnu Aru lühidokfilmi “Arrak ja inimesed” (1999, 5 min) saab vaadata EPL-i koduleheküljel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare