Filmitootmise hinnad on 2018. aastas, ent rahastus jääb kümme aastat maha

 (15)
Film „Mandariinid” pälvis Oscari nominatsiooni parima võõrkeelse filmi kategoorias. Pilt on tehtud pressikohtumisel.
Film „Mandariinid” pälvis Oscari nominatsiooni parima võõrkeelse filmi kategoorias. Pilt on tehtud pressikohtumisel.Foto: Irene Tambek, Toivo Tänavsuu

Kui inimestele pole palka maksta, lähevad paljud välismaale tööle, teevad reklaame ja teenustöid. Aga Eesti lugusid saavad jutustada ikka ainult eestlased.

See, et filmitootmise rahastamine ei vasta valdkonna ootustele, pole üllatus. Kinoliidu tellitud uuring näitab, et riigi toetus ei ole kooskõlas elukalliduse ega filmitootmise üldise hinnatõusuga.

Eesti lugusid ei saa jutustada keegi peale eestlaste.

„Kaotame tasapisi peatootja positsioone. Isegi kui tahame oma lugusid jutustada, peame otsima raha välismaalt juurde, jääme nii vähemuskaastootmisesse ja kaotame vaikselt identiteeti,” toob produtsent Ivo Felt esile ohukoha. Sama murekohta näeb ka Eesti Kinoliidu aseesimees, režissöör ja monteerija Marta Pulk. „Eesti lugusid ei saa jutustada keegi peale eestlaste. Seega on eriti oluline mõista, et tegemist on meie rahvuskultuuri jaoks tähtsa küsimusega,” sõnab ta.

Filmiprofessionaalid leiavad, et riiklik rahastamine on ajale jalgu jäänud. „Viimasel kolmel aastal on päästerõngaks olnud EV100 filmide lisarahastus ja praegu teemegi palju filme,” sõnab produtsent Ivo Felt. "Eesti Vabariik 100" raames anti viie aasta jooksul filmide tootmiseks 9,14 miljonit eurot, see on vaid ajutine lisatöö ja -rahastus. „Näiteks sel aastal jättis Eesti filmi instituut (EFI) ära mängufilmide tootmistoetuse teise vooru. Rohkem raha jagamiseks lihtsalt ei ole,” nendib Felt.

Et Eesti oleks peatootja, peab filmi eelarvest vähemalt 51% olema kaetud Eesti allikatest.

Kui 2013. aastal oli keskmine palk 949 eurot, siis praeguseks on see tõusnud 1221 euroni, 2018. aasta seisuga peaks keskmine brutopalk tõusma 1280 euroni ehk viie aasta taguse ajaga võrreldes 35%. Filmitoetused (kui välja arvata EV100 projektid) on sama aja jooksul kasvanud vaid 5%, selgub Eesti filmitootmise rahastamise analüüsi aruandest.

Rahasummad viitavad otseselt, milline riik saab filmi enda omaks nimetada. Tegemist ei ole vaid vormilise küsimusega. Selleks et Eesti oleks peatootja rollis, peab filmi eelarvest vähemalt 51% olema kaetud Eesti allikatest. Nii võib film olla küll eestikeelne ja eesti näitlejatega (kui veab), ent kui üle poole rahast tuleb mujalt, siis Eesti seda parima võõrkeelse filmi Oscari või Kuldgloobuse kandidaadiks esitada ei saa. Rahvusvahelist edu nautinud „Mandariine” saame omaks pidada, kuna Eesti rahastus oli täpselt 51%. Samas „Vehkleja” eelarvest tuli 83% hoopis Soomest ja Saksamaalt. Võõrkeelsete Oscarite nominentide kandidaatide hulgas üheksa parima hulka pääsenud film esindas Soomet.

Praegune rahastus jääb teatri ja muusikaga võrreldes proportsionaalselt vaeslapse ossa.

Praegune rahastus jääb kultuuriministeeriumi eelarves teatri ja muusikaga võrreldes proportsionaalselt vaeslapse ossa, ehkki filmivaldkonna rahastuse parandamine on kultuuriministeeriumi prioriteet. Kui teater ja muusika võtsid kultuurministeeriumi 2017. aasta põhieelarvest kumbki 11% ning muuseumid 17%, siis filmivaldkond moodustab vaid 3%. Kultuuriministeeriumi kommunikatsiooniosakonna juhataja Meelis Kompus toob küll esile, et eri valdkondade omavaheline tehniline võrdlemine on tarbetu, sest igasuguse võrdluse juures tuleb kõrvutada võrreldavaid näitajaid. „Igal valdkonnal on iseomane korraldus ja vajadused. Näiteks filmide puhul tekivad põhikulud tootmisfaasis, etenduskunstides ka lavastuse mängimise perioodil. Teisisõnu ei saa teatrikunsti teatud hetkest teha ilma jätkuvate püsikuludeta,” ütleb Kompus.

Ajaloolistel põhjustel peab riik üleval teatri- ja kontserdimaju ning muuseume. Filmivaldkonnas pole aga ühtegi riigistuudiot ega riigi produktsiooniettevõtet, mille puhul peaks kinnisvarasse investeerima. „Kui aga riigil on teatrimajad, siis peavad need olema tehniliselt korras ning publikule mugavad ja turvalised. Riigile kuuluvad hooned ei tohi laguneda,” ütleb Kompus. Ei saa unustada sedagi, et filmivaldkond pole suures kõrbes üksi. Selleks, et näitlejaid filmidesse saada, on olulised teatrid, mis näitlejatele alalist tööd pakuvad. Ainult filmidest saadud tasuga ei suuda end ülal pidada peaaegu ükski filmiga seotud ameti pidaja.

Filmi tootmiseks võiks saada raha näiteks kinopiletite käibemaksust.

Kust leida raha? Ivo Felt nõustub, et riigil on raha vaja paljude valdkondade jaoks. Felt leiab, et kuigi toetuste suurenemiseta jääb film hätta, tuleks filmi rahastamise küsimusega tegeleda laiemalt. „Filmi tootmiseks võiks saada raha näiteks kinopiletite käibemaksust,” sõnab ta.

Loe veel

Eesti kontekstis tähendab see filmiseaduse loomist. Eesti filmitööstuse klastri juht Evelin Penttilä selgitab, et seadus, millest jutt käib, võiks põhineda Prantsusmaal, Poolas, Rumeenias ja Leedus kasutataval süsteemil. „See tähendab, et ümber jagatakse filmide levist tulenev käibemaks. Kui vaatame, kuidas filmidel Eestis läheb, siis tegelikult vaadatakse neid väga palju, aga filmide tegemisse ei jõua sellest midagi,” selgitab ta.

See tähendab, et ümber jagatakse filmide levist tulenev käibemaks.

Kuidas filmiseaduse loomiseni jõuda? Mõneti tundub nokk kinni ja saba lahti olukord. Teemat peaks arutama kultuurikomisjon. Sinna peaks see jõudma filmiinimeste ja kultuuriministeeriumi koostöös. Kultuuriministeerium ei näe otsest põhjust, kuivõrd maksudesse puutuv eeldaks omakorda rahandusministeeriumi kaasamist, aga mingit turutõket, et riik peaks maksupoliitikaga sekkuma, ei ole. Riigikogu kultuurikomisjoni lauale filmiseaduse mõte jõudnud ei ole.

Kultuuriministeeriumi seisukohalt ei paista üldine olukord iseenesest sugugi nii halb. „Kindel on, et ministeerium on igal aastal küsinud filmile raha juurde ning alati on eelarvetõus ka saavutatud,” sõnab Meelis Kompus. Ta ütleb, et filmivaldkonna toetusi ei saa lahutada Film Estonia kaudu filmivaldkonna rahastamisest. Film Estonia ehk cash-rebate-süsteemil põhinev filmi- ja seriaalitootmise toetamise projekt tähendab seda, et välismaised tegijad saavad Eestis filmi tootes kuludest tagasi taotleda kuni 30%. Projekt on praeguseks end ära tasunud, iga investeeritud euro avalikku raha on toonud Eestisse keskeltläbi 6,7 eurot välisinvesteeringuid. Sestap tõuseb riigi toetus ühelt miljonilt kahele.

Riigikogu kultuurikomisjoni lauale filmiseaduse mõte jõudnud ei ole.

„See on valdkonda tulnud raha, mis aitab kaasa filmide tootmisvõimekuse säilimisele,” ütleb Kompus. Siin on sellegipoolest omad agad. Ehkki lisaks riiki toodavale rahale saavad nii ka Eesti filmiprofessionaalid tööd, jääb küsimus, et kui Eesti professionaalid töötavad välismaistes projektides, kus on suurem tasu, siis kas jagub oma ala parimaid ka omamaistele filmidele, mille puhul on tasu jätkuvalt väike. Missioonitunne on tore asi, aga üüri ei maksa. Penttilä ütleb, et kõige enam jahmatas teda uuringu puhul info töötasu kohta: „Režissööride madal palk on otseses seoses stagneerunud toetustega. Kui tahame, et meie autorid ja filmid jõuaksid maailma, siis peab toetus suurenema. Õhinapõhiselt teed ühe filmi, aga mitte viis.”

Režissööride madal palganumber on otseses seoses stagneerunud toetustega.

Baasrahastusega seotud probleemid on vaid osa filmivaldkonda piiravatest küsimustest. Peale tootmiskulude tuleb mõelda ka turundusele, levile, haridustööle jne. Eelkõige siiski inimesele. Vaid pooltel filmiprofessionaalidest on sotsiaalsed garantiid, kuivõrd valdavalt töötatakse juriidilise isiku teenuslepingute alusel. Nagu kogu teemapüstitusega üldisemalt, on siingi tegemist probleemiga, mis pole võõras peaaegu ühelegi kultuurivaldkonnale ja vajab läbimõtlemist. Kinoliidu tellitud uuringu abil saab vähemasti valdkonnasisesed probleemid ja võimalikud lahendused osadeks lahti võtta ja laiema avalikkuse ette tuua.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare