Filosoofi kirjutatud tekst ei aegu


[Alfred Koort. Inimese meetod. Eesti mõttelugu 8. Koostaja H. Runnel. Ilmamaa, Tartu 1996. 528 lk.]

Kõigepealt üks ääremärkus, mis tulevaste mõtteloo-loolaste huvi silmas peab. raamatute reaalses järgnevuses ilmus "Inimese meetod" sarja üheksanda raamatuna, kuigi numeratsioon väidab muud. Kaheksandana tuli augusti lõpus, napilt-kiirustavalt presidendivalimiste eel Lennart Meri "Presidendikõned".

Oli see nüüd katse sekkuda Eesti asjade kujunemisse? Kui Meri raamatu pealkirjale mõtelda, ei ole see küsimus enam pelgalt retooriline. President ilmub alles raamatu keskpaigas, mõeldav oleks olnud ka tagasihoidlikum tiitelleht. Kõned ise on huvitavad, jaguks ainult aega neid rahulikult lugeda.

Filosoofide reas esimene

"Eesti mõtteloo" prospektis (1993) avaldatud poolteisesaja-nimelises loetelus, mis mõistagi pole lõplik, on filosoofia kuue mõtteloolase trumpalaks märgitud (Ernst Enno, Hermann von Keyserling, Alfred Koort, Madis Kõiv, ülo Matjus, Gustav Teichmüller). Lihtsalt filosoofiale sekundeerivad kunstifilosoofia (Hanno Kompus, Hasso Krull, Juri Lotman, Linnar Priimägi), riigifilosoofia (Konstantin Konik) ja õigusfilosoofia (Ilmar Tammelo).

Filosoofide paraadi sarja avab niisiis Alfred Koorti raamat.

Alfred Koort (1901-1956) oli Tartus, Göttingenis ja Pariisis õppinud mees, 1927. aastast Tartu ülikooli õppejõud ja 1944-1951 samas rektor. Mõistagi pole tegemist kergesti loetava raamatuga. Küll võib seda väljaandmise viisi poolest lugejasõbralikuks nimetada. Lugejale on toeks ilmumisbibliograafia, kommentaarid, nimeloend, Peeter Oleski saatetekst raamatus ning Ilmar Vene saatetekst ümbrispaberil. Küllap oleks lugejat rõõmustanud ka biograafiline teave?

Tagasi Eesti Vabariiki

"Inimese meetod" avaldab muljet nii füüsilise mahu kui ka sisulise mahutavuse poolest. Viissada lehekülge filosoofiaainelisi tekste! Kirjutatud on need artiklid, esseed ja teistes zhanrides tööd aastatel 1920-1940. Kirjutamise aeg ja autori põlvkondlik kuuluvus näitavad kätte kirjutamise mõtte, selle ühiskondliku ja ajaloolise konteksti.

Peeter Olesk: "ütleksin, et Alfred Koorti meetod filosoofia objekti käsitlemiseks - kui küsida selle järele eraldi - tuleneski vajadusest muuta teadjamaks seda inimest, kes tahes või tahtmata pidi vastutama omariikluse kestmise eest."

Ilmumisbibliograafia annab aimu Alfred Koorti mõtlejategevuse ulatusest oma kaasajas. Uue raamatu kirjutised on pärit kümmekonnast eri perioodilisest väljaandest. On ehk natuke ootamatugi, et ligemale pooled kirjutised on esimest korda ilmunud ajakirjas Looming (15 nimetust). Ennäe Loomingut! Teisele kohale jääb selles arvestuses Akadeemia ning rida on ka edasi ilmekalt kirev (Usuteaduslik Ajakiri, Ajalooline Ajakiri, Eesti Keel, Kasvatus jm).

Kaks lähenemist inimesele

"Inimese meetodisse" valitud 34 kirjutist jagunevad kaheks suureks rühmaks. Neist esimene kannab pealkirja "Uue aja filosoofia tulek" (20 üksust), ühendavaks märksõnaks on filosoofia. Need on uurivad ja vahendavad käsitlused peamiselt autorile kaasaegsest filosoofiast, mida loeti just Loomingust.

Raamatu teist osa "Kõlbeline ideaal" ühe märksõnaga tähistada ei oska. Olesk iseloomustab saatesõnas esimest poolt kui eeskätt retseptiivset (tõlgin vabalt: vahendavat) ja teist kui eeskätt generatiivset. See on oluline viide Koordi pärandiga suhtlejate jaoks. Valdav osa raamatu teisest poolest mahub ilmselt (sotsiaal)pedagoogika ja (sotsiaal)psühholoogia valdkonda, eriti kui me neid mõisteid kitsalt tõlgendada ei püüa.

Mõtteloo aktuaalsus

Mitu korda on Alfred Koorti lugejaskond praegu suurem sellest, kellele ta kirjutas oma kaasajas? Ei tea, aga suurem peaks see ju olema? Mulle tundub, et tänaste lugejate laiemale ringile võiks huvitavam olla alustada raamatu teisest osast. Intrigeerivaid pealkirju on siin järjest ja ega need ka tänast lugejat peta ("Ajaloolisest teadvusest", "Tahtevabadus" jt).

Harjumatu võib küll olla käsitluse põhjalikkus. Lausa tänaste aktualiteetide keskele satume näiteks essees "Kultuur ja neuroos". Freudi teooriate kriitikast huvitavamaks pean inimese olukorra vaatlust ühiskonnas, kus domineerib "individuaalse võistluse printsiip" (lk 488-491). Teadlane-humanis= t selgitab meile minevikust inimese tänast olukorda. Kuidas, selle näiteks lõpetuseks kaks tsitaati:

Loe veel

"Ja inimene peab paratamatult kõigi oma ebaedude ja nurjumiste põhjuseks isiklikke puudusi, eriti seetõttu, et ühiskonnas olemasoleva ideoloogia põhjal edu olevat sõltuv ainuüksi isiklikest võimetest. Tegelikult on aga edu sõltuv tervest reast tegureist, mis on väljaspool inimest, nagu olud, milledes inimene areneb, hoolimatus teiste vastu jne" (lk 489).

Nagu tänasest "elust maha kirjutatud" on meie kultuuris peituvate vastuolude selgitamine: "ühelt poolt tehakse kõik, et ergutada edule, mis tegelikult võib kujuneda hoolimatuseks teiste vastu. Siis aga nõutakse alandlikkust ja järeleandlikkust - ja me pidavat pöörama teise põse, kui meid ühele on juba löödud" (lk 490-491).

"Vastuoludega on meil tegemist ka seal, kus ühelt poolt järjekindlalt soodustatakse vajaduste kasvamist, kuid teiselt poolt ei hoolitseta nende vajaduste rahuldamisvõimaluste eest" (lk 491).

Seda vastuolu teenib ka seesama kirjatöö, mis püüdis ergutada huvi raamatu vastu, mille ostmiseks teil ehk raha ei ole.

üLO TONTS

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare