Fitness
“Eesti poksis on asjad liikuma hakanud ja raskemad ajad hakkavad õnneks tasapisi selja taha jääma,” nendib Eesti Poksiliidu president Kalev Kallo rahulolevalt, sest noored Eesti poksijad on käesoleval aastal hästi esinenud. “Aasta-poolteist tagasi olime silm-silma vastu situatsiooniga, kus liidul puudusid elementaarsed ruumid, tegevsekretär ja arhiiv. Kogu Eesti poksi puudutavate materjalide lasu peitus piltlikult öeldes diplomaatkohvris. Asi toimis ainult tegelejate fanatismist johtuvalt, ilma praktilise organiseerimiseta.” Praeguseks on eelpoolmainitud lüngad täidetud ja esimesed tulemused kohaliku poksielu hoogustumise ja rahvusvahelistelt võistlustelt toodud medalite näol käes.
Kui varem andsid kohalikul poksimaastikul tooni ja võitsid esikohti pigem narvakad, siis nüüd domineerib teistest piirkondadest enam pealinn. Kokku kuulub Eesti Poksiliitu 29 klubi, neist 14 asuvad Tallinnas. Pealinna klubidest peab Kalev Kallo praeguse seisuga parimateks Karl Lemani klubi ja Koplis asuvat poksiklubi “Poko.” Viimane andis käesoleval aastal Eestile juunioride Sarajevos toimunud Euroopa meistrivõistluste hõbemedali. Selle võitis kehakaalus kuni 91 kg praegu Eesti Kaitseväes aega teeniv Aleksei Zolotenko. Eestile langes samadelt võistlustelt saagiks ka pronksmedal, kehakaalus kuni 71 kg võistelnud Aleksei Rubjukile Karl Lemani poksiklubist.
“Sellist aastat, kus võidetakse juunioride Euroopa hõbe, ei ole taasiseseisvumise ajal veel olnud. Vahest võiks seda võrrelda Stepulovi varasemate saavutustega. Kadetid ehk noorte klassis võistlejad on ka varem saanud medaleid rahvusvahelistelt võistlustelt. Aga sellega on kahjuks nii, et kui tundub, et noorte hulgas järelkasvu justkui oleks, siis hiljem kipub see kuhugi kaduma.”
Kalev Kallo toob noorte poksijate spordist loobumise põhjuseks tõiga, et poksijad hakkavad täiskasvanute klassis võistlema väga noorelt. 18-aastased a-juuniorid ja 26-aastased mehed võistlevad ühes klassis. Treenerite peamine mure ning olulisim kohustus on oma võistlejate kaitsmine üleminekuperioodil tekkida võivate traumade ja vigastuste eest. Väga ettevaatlikult peab valima vastaseid, kellega poksida. Samas on hea, kui noor poksija saab võimalikult palju võistelda, sest pinge ja tase ei tohi langeda. Muidu tehakse poksija enne parimasse ikka jõudmist moraalselt ja füüsiliselt katki ja enamasti nad peale raskemate vigastuste saamist ka loobuvad.
Eesti Poksiliit on püstitanud endale eesmärgi, et vähemalt üks kohalik poksija suudaks läbida Euroopa kvalifikatsiooniturniiri(d), mis omakorda annaks pääsu Olümpiale 2004. aastal. “See eesmärk võib tunduda kõrge ja kättesaamatu, aga kui kõrget eesmärki ei sea, siis ei ole ka väikeseid tulemusi kusagilt näha,” kinnitab Kallo.
“Poksis sõltub palju ka loosimiste õnnestumisest või ebaõnnestumisest. Albert Starikovil läks eelmisel Olümpial ja sellele eelnenud kvalifikatsiooniturniiridel just loosimistega kehvasti. Kord sattus ta näiteks juba esimeses matis kokku hilisema võitjaga ja loomulikult kaotas. Nii et lisaks sportlikule vormile peab poksijal ka õnnelik käsi olema. Eriti karjääri algusaastatel,” räägib Kallo.
Eesti Poksiliidu põhiülesanne on eelkõige tippsportlaste arendamine ja neile võistlusvõimaluste otsimine. Paraku on võistlustel osalemine küllaltki kallis, nii et enamasti saadavad klubid poksijaid võistlema oma kulu ja kirjadega. Kahesaja tuhande krooniga, mis riigi poolt Poksiliidule aastas eraldatakse, saab ruumide rendi makstud ja organisatoorsed asjad korraldatud. Nii püsib Eesti poks käesoleval ajal üleval tänu klubide initsiatiivile ja sponsoritele. Tegelikult on asjad hakanud paranema ka materiaalses mõttes, ehkki teiste Euroopa riikidega hetkel olukorda veel võrrelda ei saa. Kõige hullem on möödas ja peab ütlema, et taasiseseisvumisaja algusaegade varjusurmas püsimisele vaatamata kogub poks, kui tipptasemel sport, uut elujõudu – tänu kõigile fanaatikutest treeneritele, kes asja elus hoida suutsid ja praktiliselt tasuta poisse treenisid. Leidsid ise võimalusi treeningsaalide rentimiseks. Heal juhul oma 1500 kroonise kuupalga eest.
Miks on parimad Eesti poksijad venelased, selle üle võib muidugi pikalt arutleda. Varem oli eestlastest treenereid vähem, nüüd hakkab olukord muutuma. Tallinnas on poksiselts Kalevi Lõvid, Tartus tegutseb poksiklubi “Ring,” mida veab Vello Kade. Tartu Ülikooli Poksiklubi liitus Liiduga hiljuti, Põlva poksiklubis “Anton” treenivad eestlased. Alaga tegeletakse palju, aga siiski peab ütlema, et eestlastel olulisi tulemusi võistlustelt veel ette näidata ei ole. Praegu õpib kuus noort meest Tartu Ülikoolis kehakultuuri ja on spetsialiseerunud just poksile. Lootus, et lähiaastatel eestlasi rohkem poksiga tegelema hakkab, on reaalne.
Euroopa kvalifikatsioonivõistlustel on Eesti lootus meie kõige kogenum poksija Albert Starikov, kellel varasemast ette näidata mitmete rahvusvaheliste võistluste kuldseid ja hõbedasi medaleid. Hoiame pöialt.
Poksitrennid Tallinnas (ka täiskasvanutele)
Poksiklubi Juni, Mahtra 60. tel: 661 26 53
Poksiklubi Poko, Kopli 98. tel: 661 8037
Poksiklubi Karl Leman, Toompuiestee 4. tel: 051 01 949
Posiklubi Poring, Laki 13. tel: 672 4168
