Fitness
Sumo on lihtsalt maadlusliik, mis annab ka kogukatele inimestele võimaluse aktiivselt spordiga tegeleda ja leida tee eneseteostusele.
“Millegipärast on inimestes sügavalt juurdunud eelarvamus, et sumomaadleja ehk sumotori peab ilmtingimata olema väga võimsa kehakaaluga inimene. Või et sumo on spordiala, milles soositakse kehakaalu tõusu. Sumo on lihtsalt maadlusliik, mis annab ka kogukatele inimestele võimaluse aktiivselt spordiga tegeleda ja leida tee eneseteostusele. Segamini on aetud põhjus ja tagajärg. Tegelikult võisteldakse sumos sarnaselt teistele maadlusaladele erinevates võistlusklassides ehk kaalukategooriates. Lisaks sellele on veel meestel kui naistel absoluutkategooria, kus kaalu piiranguid ei ole. Samuti ei ole kaalu piiranguid võistkondlikul võistlusel, kus võistkonna moodustavad kolm sportlast”, kummutab judotreener ja sumoaktivist Riho Rannikmaa kõigepealt ajakirjaniku stampettekujutuse, et normaalkaalus inimestesse sumomaadlus justkui ei puutuks. “Ma saan täiesti aru, miks selline arusaam inimestes tekkinud on,” kõneleb Rannikmaa edasi, “eks kujutage ette, et romurallil põrkavad kokku kaks zaporo;etsit või kaks rekkat. Kumba matsu pealtvaatajatel huvitavam jälgida on? Loomulikult veoautode oma. Sama lugu on sumos, hästi suure kehakaaluga sumotoride kokkuminekut on visuaalselt palju efektsem jälgida, kui kergekaalu omi.”
Eestis ei ole ühtegi spetsialiseerunud sumotreenerit. Riho Rannikmaa selgitab: “Regulaarselt spetsiaalseid sumotreeninguid ei korraldata ja ma isiklikult ei pea seda ka oluliseks, sest sumo on ala, mida võib edukalt harrastada põhiala kõrvalt. Tänu reeglite äärmisele lihtsusele ja minimaalsele traumaohule on sumo sobilik ka lastele ja eakamatele sportlastele.”
Sumo võistlusmääruseid on ka võhikule võimalik 5-10 minutiga selgeks teha. Vastupidiselt judole või kreeka-rooma- ja vabamaadlusele, mille määruste mõistmiseks kulub tavaliselt aastaid. Sumos ei loeta punkte ega anta sooritatud tehnikate eest hindeid. On vaid võit või kaotus. Kogu asja olemus on tegelikult kätketud ühte pikka lausesse: Kaotajaks loetakse võistleja, kelle ükskõik milline kehaosa, peale jalataldade, puudutab esimesena maapinda 4,55 meetrise diameetriga ringi (dohyo) sees või ükskõik milline kehaosa (ka jalatallad) ringist väljaspool. Samas on tehnikaarsenal (kimarite), millega vastast alistuma sunnitakse üsna lai – tervelt 80 erinevat võtet. Mitte väikest rolli ei mängi sumos osavus ja kavalus. Sageli enamgi kui suur mass.
“Pean Eesti sumokoondise komplekteerimiseks parimaks varianti, kus kord aastas tuleksid kokku kõik Eestis erinevaid maadlusalasid esindavad klubid selgitamaks omavahel sumoringis välja parimad. Võitjad moodustaksidki Eesti koondise rahvusvahelisteks tiitlivõistlusteks,” märgib Rannikmaa. “Rahvusvahelise Sumoföderatsiooni põhikirjas seisab must-valgel, et sumo eesmärgiks ei ole olla konkurent teistele maadlusaladele, vaid eesmärgiks on olla erinevate maadlusalade liitjaks.
”Põhiprobleemiks sumo arendamisel on raha puudumine. Olukorras, kus sumotorid sõidavad võistlustele põhiliselt oma rahakoti peal või tuttavatelt ärimeestelt saadud finantstoetuste eest, kus alaliitu juhitakse üksnes ühiskondlikel alustel jne., ei saa me rahvusvahelisel tasemel enam kaua paremate hulgas püsida. Ilma Rahvusvahelise Sumoföderatsiooni, sportlaste isiklike sponsorite ning viimasel ajal õnneks ka Kultuurkapitali ja Hasart-mängumaksu Nõukogu toetuseta Eesti sumokoondist ei eksisteeriks. Otsest riigi abi võib seni lugeda nullilähedaseks. ”
Oma sünnimaal Jaapanis on sumo olnud prestii;ne spordiala üle 2000 aasta. Siinkohal ei anna Rannikmaale sugugi rahu kohalike spordiajakirjanike vaikne irvitamine sumo kui maailma tobedaima spordiala üle (vaatamata tõigale, et eesti sumotorid on rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt praeguseks võitnud 47 medalit).
Eesti sumo astus rahvusvahelisele areenile 1995 aastal, mil Saksamaal Ingolstadtis peetud esimestel Euroopa meistrivõistlustel võitis raskekaalus pronksmedali Kadrina vägimees Kaido Tamme.
Tõeliseks sumo triumfikäiguks Eestis kujunes 1997 aasta, mil Saksamaal Riesas toimunud EM-il tehti puhas töö. Võideti kolm kulda: raskekaalus Kaido Tamme, absoluutkategoorias Karl Lõõbas ja meeskondlikul turniiril Eesti Dream team`iks hüütud Lõõbas, Tamme, Õunapuu, üks hõbe (absoluutkaalus Madis Õunapuu) ning kaks pronksmedalt (kergekaalus Anti Peet ja naiste absoluutkategoorias Kihnu neiu Raili Oad). “Oleks te kuulnud, kuidas saksa kommentaatori hääl värises, kui Eesti sumokoondis Saksamaal järjest kuldseid medaleid noppis. Nemad olid ettevalmistuseks ikkagi miljoneid markasid magama pannud. Me läksime kaks kätt taskus kohale ja tegime asja ära.”
Siinkohal kinnitab Riho Rannikmaa, et praeguseks on mitmed eelpoolnimetatud sumotorid aktiivse võistlustegevuse materiaalsetel põhjustel lõpetanud. Nimelt oli 1997 aastapäevade jagu Eesti Sumoliidu esimene ja seni ainus president ei keegi muu kui praegune verivärske Tallinna linnapea Edgar Savisaar. Tema parem käsi aga mitmel alal aktiivne Erika Salumäe, kelle võistlustele kaasaminek mõjus koondisele psühholoogilise dopinguna. Suure stiimulina mõjusid ka enne võistlust meeskonnale kuhjaga jagatud ülihelged lubadused, mida hiljem enam eriti mäletada ei tahetud.
Esimesteks Eesti MM-i medaliteks sumos olid kaks pronksi, mille tõid 1997 koju haapsalulane Aap Uspenski keskkaalus ja meeskondlikul turniiril eelpoolmainitud Dream team.
Naiste sumot muide kutsutakse Jaapanis shinsumo (uus sumo), selle tunnustamine jaapanlaste poolt on otseses seoses sumo pürgimisega olümpiaalaks.
Jaapanit ennast esindavad rahvusvahelistel võistlustel reeglina tudengite meistrid. Kuna profiliigas kaalukategooriaid ei eksisteeri, on sealt alla 130 kg kaaluvat meest raske leida ja nii saab rikishisid (sumoproffide hellitav nimetus) kasutada ainult raskekaalus, absoluutkategoorias ja meeskondlikul turniiril. Kerge- ja keskkaalus peavad ikka välja tulema tudengid.
Sumost huvitatud inimestel ja sponsoritel palub Riho Rannikmaa ühendust võtta Eesti Judoliidu kaudu. Info veebilehel www.sakura.ee, e-mail: sa-kura@estpak.ee, gsm: 053 915 160
