Forellile!
Nais- ja meeskalamees, kokk ning paar muidusööjat üritasid Kunda jõest forelli püüda ning ühtlasi
uurida, kas Eestis on tõesti nii vähe kala, nagu räägitakse. Püütud kuuest jõeforellist olid kahjuks kõik alamõõdulised, mis tuli jõkke tagasi lasta. Seetõttu läks käiku plaan B: Aravuse vikerforellikasvandusest ostetud kahest suurest forellist valmistas kokk hõrgud road.
Kalale minek tähendab mittekalamehele harjumatult varast ärkamist. Kokkusaamine oli lepitud seitsmeks. Kella kuuene äratus sai tuimalt kinni vajutatud, kell 6.35 äratas magajat kummaline tunne, et nüüd on kalale minek sisse magatud. Kolme liigutusega olid kõik asjad koos.
Lisaks kalamees Erki Oppele, keda sõbrad kutsuvad Jurakaks, olid osalema kutsutud kokk Kristjan Karm ning naiskalastaja Ede Meister. Hiljem saabusid toidulõhnade peale veel kaks muidusööjat ajalehetoimetusest.
Pärast täiendavate päevavarude ostmist peatus kalastajate auto Kunda jõe ääres. Tudu silla lähedusse rajati laagriplats ning kalamees, ajakirjanik ja fotograaf läksid kalale.
Kõrgeim kunst
Hommikune kuum leitsak ei tõotanud head kalasaaki. Forellipüügi ideaaltingimused eeldavad sombust ilma ning jahedamat päeva.
“See on väikese kala jõgi,” heitis kalamees kiire pilgu jõele. “Siit peaks üht-teist ikka saama,” lohutas ta. Tema silmades välgatas kalamehele omane erutus, mis lõi vere keema ka teistel.
Forell elab puhtas jões, mille põhi on liivane ja kruusane ning kuhu suubub palju allikaid. “Jõekas” on pruuni värvi, külje peal punased, mustad ja pruunid täpid.
Head forelli püügikohad asuvad seal, kuhu on raske ligi pääseda ja need kohad jätab Erki enda teada. “Tegelikult hoiab iga kalamees oma lemmikpüügikohad saladuses,” muheleb ta.
Küünelakk varustuse hulgas
Sügaval voogudes istuvad suured forelliisendid, kelle asupaik tuleb esmalt leida. Spinninguga või lendõngega varustatud kalamees läbib lühikese aja jooksul jõest pika lõigu, et tabada õiget kohta.
Esimene jõeforell jääb pöörleva landi otsa juba poole tunni möödudes. Kümne-aastane püügikogemus on andnud kalamehele teadmised, mida vaid vähesed omavad. “Forell kardab päikest,” ütleb Erki ning haarab kala kätte. Seepärast peab lanti vedama võimalikult jõe põhja lähedal ja aeglaselt. Ta võtab ettevaatlikult kolmeharulise konksu kala suust ning laseb alamõõdulise forelli jõkke tagasi. Kalamees väärib oma saaki alles siis, kui ta saab ahnusest üle.
Suurema osa lantidest meisterdab Erki oma käega, sest poest ostetud võivad osutuda praakideks või kaladele väheatraktiivseteks. Kõige tähtsam on, et lant sarnaneks võimalikult palju kala menüüs olevale toidule.
Kala imitatsiooni või kala liikumist jäljendavad jõeforelli peamised lemmikud on pöörlev lant ja voobler. Need peaks kõige rohkem meenutama vigastatud või haiget lepamaimu, võldast või lutsu. Landi liikumine, värvipalett ning lõhn peavad sarnanema väga täpselt selle kala söödale, mida püüdma minnakse.
Lante värvib Erki küünelakiga. Ta käib koos naisega ja vahest ka üksi Balti jaama turul küünelakki ostmas. “Turunaised juba teavad, et rõbak tuli landivärve ostma,” naerab Erki, kellel on kodus palju rohkem küünelakipurke kui naisel.
Erki ronib võsast läbi, et pääseda jõelõigule, mida üheltpoolt piirab suur jõele langenud paju ning teiselt rägastik. Vahele jääb väike veeala, kuhu ta täpselt sihtides landi heidab. Pärast hetkelist pausi, kui lant langeb põhjale lähemale, hakkab Erki aeglaselt kerides lanti tagasi vedama.
Tontlikud jõed
Aastakümneid tagasi said kalamehed põhjaõngedega kuni kolmekiloseid kalu. Nüüd on õngepüük keelatud ning suuri forelle võib leida vaid merest.
Jõed on pärast vabariigi taassündi elektri ja mürkidega puhtaks nühitud. Korraliku kala konksu otsa saamine võib osutuda lootusetuks tegevuseks.
Järjekordne kala jääb Erki landi külge ning ritv annab vetrudes kala tõmmetele järele. Korraga teeb kala äkilise liigutuse ning kerimine läheb kergemaks. Pääses minema. “Kalamees peab nõustuma kaotustega ning jääma rahulikuks,” muheleb Erki.
Massiline röövpüük toimub enamasti mürkidega, elektriga või püünistega. Erki on tihti leidnud röövpüüniseid, sest lant jääb jõega risti pandud võrku peaaegu alati kinni.
Elektripüük tapab peale ümbruskonnas ujuvate kalade ka kõik kalamaimud ja nullib kalamarja elluärkamise võimaluse. Üks elektrilaeng võib põhjustada mitmeaastase kalade väljasuremise selles piirkonnas. See tähendab harrastuspüüdjale pikki ja tulutuid päevi ning tühja kalakotti.
“Kui oleks rohkem harrastuskalamehi, jääks röövpüüdjaid vähemaks, sest jõed saaksid valve alla,” arvab Erki.
Aga kalapüügiseadus pigem soodustab röövpüüki, määrates täiendavaid makse harrastajatele. Järvamaa omavalitsus kehtestas 180-kroonisele harrastuspüügiloa maksule lisaks täiendava aastamaksu, mille abil taastatakse forellivarusid. Preedi, Esna ja Prandi jõgedel maksab hooajaline forellipüügiluba 500 krooni. Samuti peab välja käima 100 krooni kuus Jõgevamaal Onga ja Navesti ülemjooksudel, kus on forelli elupaigad.
Erkile pole harrastuskalameeste tegevust piirav süsteem meeltmööda. “Jõed vajavad järelevalvet, et röövpüüdjad ei saaks hoolimatult tegutseda.” Üks lahendus oleks harrastuskalameeste püügi-võimaluste laiendamine, et röövpüüdjatel jääks aina vähem kohti, kus tegutseda, sest kalakaitse ei suuda valvata kõiki Eesti veekogusid.
Mida kalast suhu saab
Kokk valmistas kalastajatele päeva lõpus maitsvaid kalaroogi. Tingimuseks oli, et toidud valmistatakse lõkketulel ning ära kasutatakse pea kõik, mis kalas on. Eelroaks oli soolane suutäis forellimarjast. Seejärel valmis paarikümne minutiga soola, tilli ja sidruniga maitsestatud värske forellifilee. Supi sisse, mille nimeks sai Kunda puljong, pandi kõik, mis kala rookimisel üle jäi. Välja arvatud sisikond ja lõpused. Seejärel praadis kokk forelliliha kuumaks aetud kivil, koos juurviljade ja rõõsa koorega. Sinna juurde valmistas ta wok-pasta Tudu moodi täidetud paprika ja tomatitega.
Forell
Jõeforell koeb sügis-talvel, sellepärast on ka püügikeeld 15. septembrist kuni 31. detsembrini.
Jõeforelli alammõõt on 32 sentimeetrit.
Harrastuskalapüügiluba aastaks maksab 180 krooni.
Vaata ka www.kalale.ee ja www.kalastaja.ee
