Fosforiidisõda päästis Kirde-Eesti looduse pöördumatust hävingust


Romantiliselt võiks öelda, et Eestis 1980. aastatel lahvatanud fosforiidisõda on justkui raamat isand Tolkieni “Sõrmuste isanda” triloogiast, kus vintsked kääbikud nullisid nutikusega Moskva plaani maa võõraste töölistega üle ujutada ning maapind pahupidi pöörata, võrdleb Riho Laurisaar.

Selles pikaajalises vägikaikaveos Eesti ja Nõukogude võimu vahel kasvas oluliselt rahva poliitiline iseteadvus ning kerkisid esile poliitikud ja avaliku elu tegelased, kes on nähtaval siiani. Mais 1987 sekkus seni kabinettides peetud fosforiidisõtta rahvas tänavalt. Nii võib öelda, et fosforiidisõda saab tänavu 20-aastaseks.

Üldjoontes on fosforiidisõda rahva mälus püsivate protestide, loosungite ja meeleavaldustena ning lõpuks võidutunde ja sangarite austamisena. Milles sõda tegelikult seisnes ja millised olnuksid selle tagajärjed?

Moskvas hakati Eesti maavarade vastu huvi tundma juba 1970. aastate keskel. Toona oli päevakorral Toolse fosforiidileiukoha evitamine. Eesti spetsialistid püüdsid sündmuste käiku pidurdada, kuid need võitlused avalikkuse ette ei jõudnud. Venitati aega ja Toolse pääses. Seda vaid seetõttu, et Rakvere ja Kabala kandis olid hoopis suuremad fosforiidivarud, ning võimude kujutluses pidi Pandivere kõrgustiku jalamile kerkima sügav kaevandus.

Geoloogiavalitsuse peageoloog Peeter Vingissaar astus fosforiidikaevanduste vastu välja ja kaotas koha. Näis, et kui ka kõik eesti geoloogid oleksid avalikult välja astunud igasuguse fosforiidikaevandamise kui mõttetu ja loodusevaenuliku tegevuse vastu, siis oleksid nad tõenäoliselt uuringutest lihtsalt kõrvale jäetud.

Aktiivne vastutöö Moskva kavale käis keskkonnakaitsjate, akadeemikute ja isegi kohalike poliitikute seas. Näiteks oli Eesti Moskvas heas kirjas edumeelse looduskaitse tõttu. Nõukogude võim oli aga looduskaitse ametlikult oluliseks kuulutanud.

Roheline argument

Keskkonnakaitsjad üritasid ka Moskvast kohal käinud isandatele selgeks teha, et Virumaa kaevanduste rajamisega sööks võim iseenda sõnu. Võib-olla oleks sellest isegi piisanud, kuid Nõukogude Liidu üüratu väetisetööstus nõudis toorainet ja nii liikusid sündmused ikka kaevanduste rajamise suunas.

Veel aastatel 1983–1984 ei uskunud ilmselt eriti keegi, et avalik arvamus võiks Eestis olulisel määral takistada keskkonna saastamist. Kolm aastat hiljem oli just avalik arvamus see, mis aitas fosforiidisõja võita.

Legendaarsed sündmused said alguse 26. veebruaril 1987, mil Eesti Raadio saali kogunesid toonase Eesti NSV juhtivad tegelased ja ajakirjanikud. Toimumas oli pressikonverents, “et arutada Rakvere piirkonna fosforiidimaardlate evitamisega seonduvaid probleeme”.

Ajalehe Noorte Hääl toimetaja Juhan Aare tutvustas seal teleintervjuud väetisetootjate peamehe Juri Jampoliga, kes avameelselt rääkis üleliidulise väetistetööstuse ministeeriumi kavast kaevandada Toolses, Kabalas ja Rakvere külje all. Aare kirjutas seejärel artikli pealkirjaga “Stardipauk Valges saalis” ning teema võeti avalikult üles ajakirjanduses.

Edasi tulid mängu juba kodanikuliikumised ja tegevus kandus tänavatele. Üliõpilaste mairongkäigus Tartus kanti loosungeid “Kaine pilk Virumaale” ja “Puhake rahus, Kabala käsijalgsed”. Kui 14. mail kõlas Tartu levimuusikapäevade ajal Raekoja platsil esimest korda Alo Mattiiseni “Ei ole üksi ükski maa”, kandsid inimesed särki kirjaga “Fosforiit? Tänan, ei!”.

Fosforiidisõja suurimaks kangelaseks tõusis kahtlemata akadeemik Endel Lippmaa, kes hoidis end kursis kõigi kaevanduste rajamise plaanidega ning kel õnnestus oma argumentidega võime veenda plaane pidevalt edasi lükkama.

1989. aasta lõpul valmis eesti geoloogidel Kabala detailuuringu aruanne. Selles oli selgelt välja toodud, et Kabala fosforiiti kasutusele võtta ei saa, ning otsustati uuringuaruanne üldse Moskvasse saatmata jätta. Alates 1996. aastast arvas Eesti maavarade komisjon kõik siinsed fosforiidivarud passiivseteks nende kaevandamise keskkonnaohtlikkuse ja teadmata kasutusvõimaluste tõttu.

Fosforiidisõja kolm lainet

Anto Raukas, akadeemik

Loe veel

•• Nii kaua kui Eestis oli Nõukogude võim, oli ka fosforiidisõda. Enamik ajast käis see rahva eest varjatult, sest kogu andmestik oli “ametlikuks kasutamiseks” või salastatud. Gorbatsˇovi leebemates tingimustes osutus võimalikuks viia osa andmeid lahtiseks ja see algatas rahvale tuntud fosforiidisõja. Kuid varasemad võitlused olid hoopis keerukamad, sest polnud rahvamasside toetust ja siin aitas ainult kavalus.

•• Kõige olulisem osa sündmustes oli teaduste akadeemial. Akadeemia oli n-ö riik riigis ja tema seisukohti arvestati nii keskkomitees kui ka valitsuses. Aga kõige julgem oli plaanikomitee esimees Gustav Tõnspoeg, sest just tema allkirjastas mitu järsku äraütlemist Moskvasse.

•• Fosforiidisõja esimene suurlaine sai alguse 1972. aastal, kui NSVL riiklik varude komitee kinnitas Toolse maardla fosforiidi- ja lubjakivivarud. 1974. aastal sai NSVL riiklik mäekeemia projekteerimise instituut valmis kaevanduse ehitamise tehnilis-majandusliku põhjenduse.

•• Fosforiidivõitluse teine laine sai alguse 1981. aastal NSVL geoloogiaministeeriumis toimunud koosolekuga, kus tehti ettepanek Rakvere maardla rajamiseks.

•• Fosforiidivõitluse kolmas laine algas 1985. aastal, mil algas riigi demokratiseerumine, mis võimaldas võitlusse kaasata elanikkonda. See etapp lõi eeldused rahva poliitilise aktiivsuse tõusuks ja ka Eesti taasiseseisvumiseks.

•• Tänapäevaks on aru saadud, et Eesti fosforiidi kaevandamine ja ümbertöötlemine pole majanduslikult otstarbekas ning seetõttu on ka vastav töö peatatud.

Lühike fosforiidisõja kronoloogia

•• 1972 – kinnitatakse Toolse fosforiidimaardla tööstuslikud varud.

•• 1983 – peatatakse Toolse kaevanduse projekteerimine ja otsustatakse uurida Rakvere maardla võimalusi.

•• 1985 – NLKP keskkomitee ja NSV Liidu ministrite nõukogu määrusega nr 874 lubatakse erandkorras koostada Lääne-Kabala fosforiidikaevanduse projektdokumentatsioon enne varude kinnitamist. Kaevandusele lubati aastateks 1989–1990 18 miljonit rubla.

•• 4. aprill 1986 – ENSV teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni laiendatud pleenumil saab avalikkus esimest korda kompleksse ülevaate võimalikest fosforiidikaevandamise tagajärgedest.

1987

•• 25. veebruar – üleliidulise fosforikaevanduskoondise juht Juri Jampol tunnistab intervjuus Eesti Televisioonile, et peagi lüüakse Virumaal kopp maasse.

•• 28. veebruar – Juhan Aare avaldab ajalehes Noorte Hääl kommentaari “Stardipauk Valges saalis”.

•• Märts-aprill – teaduste akadeemia üldkogu, Tartu ülikooli nõukogu, advokaatide kolleegium, loodusuurijate selts jpt mõjukad organisatsioonid ning asutused nõuavad fosforiidikaevanduste projekteerimise kohest lõpetamist.

•• 20. aprill – üleliidulise väetisetööstuse ministeeriumi esindajana saabub Tallinna aseminister Aleksandr Kozˇevnikov.

8. mai – Ajalehes Sirp ja Vasar ilmub Priit Pärna karikatuur “Sitta kah!”.

•• 1. juuni – üleliidulises ajalehes Literaturnaja Gazeta ilmub kirjanike liidu välissidemete sekretäri, Eesti instituudi direktori Lennart Meri fosforiiditeemaline artikkel.

•• Juuni – ENSV ministrite nõukogu keeldub kooskõlastamast üleliidulise mineraalväetisetööstuse ministeeriumi kavasid Toolse ja Kabala kaevanduste rajamiseks aastatel 1991– 1995 ja kuni aastani 2000.

•• 23. august – MRP aastapäeva miiting Tallinnas Hirvepargis.

18. september – ENSV ministrite nõukogu teeb Nõukogude Liidu valitsusele ettepaneku lükata fosforiiditemaatika uude aastatuhandesse. Moskva soostub. 1989. aasta lõpuks tuleb siiski esitada Moskvale ettekanne kaevandamise võimalustest.

•• 26. september – Siim Kallas, Edgar Savisaar, Mikk Titma ja Tiit Made tulevad välja isemajandava Eesti ideega.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare