Eesti paviljoni kuraatorid Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeáš Říha uurivad spektrit esindusliku monumendi ja igapäevase arhitektuuri vahel: alates võidusambast kuni seda kandva sillutiseni. Projekti pealkiri “Nõrk monument” on oksüümoron, mis pakub värskeid võimalusi ehitatud keskkonnas politiseerituse märkamiseks.

Eesti paviljon hõivab endise Santa Maria Ausiliatrice kiriku (Fondamenta San Gioacchino) Via Garibaldi ääres Giardini ja Arsenale biennaalialade vahepeal. Kiriku hääbuvad baroksed ruumid toetavad oma ruumisümmeetria ja – hierarhiaga näituse ideed.

Näitus uurib arhitektuuri politiseeritust läbi monumendi ja igapäevase linnaruumi, kõrvutades kahte vastandlikku mõistet – nõrkus ja monumentaalsus. Klassikaline monument esindab võimu selgelt ja lihtsalt, kuid mitte kõikehaaravalt. Nõrga monumendi idee seevastu on täis vastuolusid, mitmekülgsust ja varjatud tähendusi – omadusi, mis puuduvad klassikalisel monumendil.

Elemendid meid ümbritsevas linnaruumis, nagu tänavakivi või telling, jäävad sageli nõrkadeks taustaelementideks, kuid omavad suuremat tähendust kui neile omistatakse. Nõrkust nähakse sageli puudusena, kuid tuues esile nõrkusele omase mitmetähenduslikkuse ja varjatuse, võib selle roll projektis muutuda väljakutsuvalt positiivseks.

Monument kehastab arhitektuuri keskseid omadusi nagu asukohaga suhestumine, avaliku ruumi piiritlemine ja representeerimisvõime, kuid jääb seejuures arhitektuuridistsipliini äärealale. Eestis, nagu ka mujal maailmas, levib usaldamatus monumendi kui autoriteedi ruumilise ja ideoloogilise töövahendi suhtes. Lääne-Euroopale omane monumendikultuur on Eestile võõras ning seetõttu paistab klassikaline monument siin sissetungijana.

Paralleelselt näitusega ilmub raamat “Nõrk monument – pjedestaalialused arhitektuurid”, mille on toimetanud paviljoni kuraatorid. Raamat sisaldab kirjutisi autoritelt: Tom Avermaete, Eik Hermann, Toomas Paaver, Klaus Platzgummer ja Margrethe Troensegaard. Raamatu annab välja Šveitsi arhitektuuri- ja disainikirjastus Park Books.