Režissöör muigab, et ega Vello Salo filmi tegemise mõttele esialgu just ei aplodeerinud, ütles Tootsen intervjuus EPL-ile. „Minu meelest on see alati hea märk. Ma ise olen ehk edevat tüüpi inimene, kes tahaks kuhugi ette ronida, ent tema sai aru, et tehakse filmi ja lihtsalt leppis sellega.” Dokumentaalfilmi puhul on paratamatu, et filmitegija ei ole kaameraga kohal ainult headel aegadel, vaid ka siis, kui mängus on päris raskused ja päris kannatused.

Filmile annavad peamiselt tooni siiski rõõmsamad hetked. Mitte asjata ei nimeta Tootsen Vello Salot vembumeheks. „Ma arvan, et paremat terminit Vello kohta ei ole. Ta on selline triksteri tüüpi tegelane, kes teeb vigurit, aga alati mingisuguste heade asjade nimel,” leiab ta. Ta nimetab Salot ühtlasi tohutuks provokaatoriks. „Näiteks Itaalias rääkis ta inimestele, et on järgmine paavst. Itaallased kohkusid algul ära, aga Vello kinnitas, et tema nimeks saab Vello Eelviimane ja lisas alati juurde, et nii ülbe ta ei ole, et arvaks, et ta viimane on.”

Loe tänases Eesti Päevalehes ilmunud intervjuud režissöör Tootseniga siit.

Vello Salo rändas pärast Eestist lahkumist 1944. aastal läbi terve maailma: oli sõdurina Soomes ja aednikuna Roomas, õppis Šveitsis ja Hollandis matemaatikat ja füüsikat ning Itaalias teoloogiat, Saksamaal pühitseti aga preestriks. Nii on ta õpetanud ja töötanud Itaalias, Iisraelis, Iraagis, Jordaanias, Kanadas, Rootsis ja mujalgi. Alates 1993. aastast on Salo tagasi Eestis, katoliku preestriks Pirita kloostris. Inimese vaimuelu tippvorm saabub ikka alles vanemas eas. Nii mõnedki olulised küsimused saavad selgeks, läbi valu ja vaeva, alles päris viimases peatükis. Esile kerkib isiklikke ja tundlikke küsimusi – kuidas viimsel tunnil mitte kaotada oma usku?

Dokumentaalfilm „Vello Salo. Igapäevaelu müstika”
Režissöör Jaan Tootsen
Film on kinodes alates 5. septembrist. Tallinnas kinodes Sõprus ja Artis ning Tartus Elektriteatris.