Fotograaf Tanja Muravskaja ei rahuldu provintsitari rolliga
Paistab, et Tanja vahepealsetel aastatel tehtud valikud on end enam kui õigustanud: nüüdseks on kunstiakadeemia fotograafia magistrantuuri lõpetavast Tanjast saanud teatud-tuntud moe- ja reklaamifotograaf ning üha tihedam esineja kunstigaleriides. Tema viies isikunäitus portreteerib noori eesti kunstnikke ning nende suhtumist kodumaasse.
Edu toonud fotograafia juurde jõudis Tanja aga hoopis ajakirjanduse kaudu. Kohtume tema näitusel. “Kui “pedas” oli esimest korda vastuvõtt vene ajakirjanduse erialale, oli sinna tohutu konkurss,” alustab Tanja tausta avamist, kui oleme vaikse nurgakese otsinguil lõpuks jõudnud hommikuselt asjalikku Kuku-klubisse.
“Ma sain sisse ja hakkasin kohe esimesel kursusel vene ajalehtedele kirjutama. Teisel kursusel võeti mind tööle Den za Dnjomi uudistetoimetusse.”
Uudiste kirjutamise kõrvale hakkas Tanja peagi tegema pressifotosid. Tema pildid meeldisid toimetajatele sedavõrd, et ajakirjas Sem leidis ta end juba kahelt ametipostilt korraga: toimetaja ja fotograaf.
“Tegin ajakirjale kaanepilte, pildistasin kunstnikke ja kirjanikke, ja korraga tundus mulle, et tekst mind enam ei huvita. Minu asi on foto.” Sõnast pani Tanjat loobuma täiusetaotlus.
Kuigi nüüd, teisi vaadates, usub ta, et ka venekeelsest kodust tulles on võimalik eestikeelses ajakirjanduses olulistel teemadel kirjutada, tundus see tollal võimatu, ta ei tahtnud olla “vene ajakirjanik eesti ajalehes”. “Mina poleks sellise provintsitari rolliga rahul,” on ta kindel. Oma päritolu tõttu tunneks ta end provintsitarina ka Venemaal kohalikku ajakirjandusse kirjutades.
Foto on seisukoht
“Mulle tundus, et kui kirjutada, siis tuleb seda teha professionaalselt, suurepäraselt, mitte kesktasemel.” Pilt on tunduvalt rahvusvahelisem väljendusvahend kui sõna. “Ja samas, tekst on parandatav,” lisab Tanja veel.
“Fotot ei saa parandada, see on seisukoht – kui sa pildistad alt, on kohe näha, et sa austad seda inimest. Tekstis on võimalik kõike muuta – toimetaja karjub su peale natuke, ja sa kirjutad loo ümber. Mulle tundus, et fotot tehes on mul rohkem võimu ja võimalusi ja ütleme tagasihoidlikult, et annet on ka.”
Seda, et annet on ka, ei arva ainult Tanja ise – näiteks jaanuaris valis Vaal-galerii ta oma iga-aastase kunstipreemia laureaadiks, mis tähendab suvist auhinnasõitu Kasselisse suurele nüüdiskunsti näitusele “Documentale”.
Uurin Tanjalt, kui kursis ta ennast rahvusvahelise kunsti-
eluga hoiab ja kes on tema loomingulised eeskujud. “Kiasmas ja Helsingi kunstikeskuses Kaapelitehdas käin ma kogu aeg, arvan, et Veneetsia biennaalile lähen ka, see on professionaalsuse küsimus,” mõtiskleb ta, pilk kohvitassil.
“Eeskujud on kõik need armsad vanameistrid, kes on juba surnud: Richard Avedon ja… Irving Penn on veel elus – nemad on A ja O. Mulle meeldib traditsioonide jälgimine, aga uue sisu kasutamine.”
Kas see on põhimõte, mida sa ka ise oma loomingus püüad järgida? “Ma ei tea, mulle meeldivad traditsioonid ja ma jälgin, et pilt oleks esteetiline. Mõtlen nii, et kui vaataja ei leia pildist suurt tähendust, siis vähemalt ta naudib seda – see on minu varuväljapääs.”
Tanja naerab pikalt ja veidi nagu oma sõnu häbenedes. Pärin talt selle peale hoopis, mis võlub teda moefotograafia maailmas, ja saan vastuse juba enne, kui jõuan lause lõpetada – “fantaasia”. “Võlub konstrueeritud fantaasiamaailm, kuid moefotot kogu aeg teha ei saa, sest see on läbinisti fake ja sa tunned seda. Modell võtteplatsil on nagu mannekeen, ta pole päris inimene, keda sa võid tänaval kohata või kellega sa saaksid suhelda. Ta on meigitud, riietatud, paigutatud nukuke sinu loodud keskkonnas, sinu fantaasias, kunstlikult loodud fotomaailmas.”
Juhin tähelepanu sellele, et modellid poseerivad etteantud asendis ka Tanja näitusefotodel, lavastuslikkus näib olevat poos, millest ta ei taha loobuda. “Jah. Kuna minu jaoks on oluline esteetilisus, siis ma palun, et inimene seisaks korraks ja vaataks kaadrisse. Need fotod on ka minu fantaasia, kuid ma otsin ja leian enda projektidesse inimesi, kellel ma palun seisukohti võtta. Mu fotod on kõigepealt inimeste portreed, kust nende isiklik suhtumine välja paistab.”
Tanja ja Eesti lipp
Sama kehtib Tanja sõnul ka Linnagalerii fotosarja kohta, milles on ennekõike noorte kunstnike portreed.
Kui ma jõuan selleni, et tema viimasel näitusel poseerivad modellid koos Eesti lippudega, nendib Tanja muigega, et oleme jõudnud teemani, mida ei saa vältida. Kõik noored fotodel on eestlased, ka tagumises ruumis seisvad skinhead’i välimusega poisid.
“Eesti lipp on lihtsalt üks võimalus. Teisest rahvusest vaataja võib piltidel ette kujutada oma rahvusvärve. Oluline on näha inimest, tema positsiooni ja küsida, mis on minu positsioon.”
Eesti lipp on fotodel, kuna Eesti on Tanja kodumaa ja ta tahtis teada, mis hoiaku võtavad kohalikud noored, kui jutuks tuleb Eesti riik ja rahvus – mida riik ja selle sümbol, riigilipp nende jaoks tähendab?
Tanja jaoks muutus riigi ja eri kultuuride teema aktuaalsemaks poole aasta jooksul Londoni Westminsteri ülikoolis. “Selleks, et meil oleks terve ühiskond, peaksime me traditsioone säilitama ja teineteise kombeid ja kultuuri aktsepteerima.”
