Frank - hullutav Hääl saanuks sel nädalal 90
Frank Sinatrat meenutades ja tema mitmekülgsust arvestades tuleb peatuda mitmel tahul. Sinatra oli laulja, näitleja, suhtleja ja superstaar, kes võis endale lubada nii üht kui teist. Tema temperament, mis võis kõikuda suurimast sõprusest ja heategevusest vahel ka üpris soolaste väljaütlemisteni, oli vist kaasa tulnud kodumaalt Itaaliast, kust olid pärit tema mõlemad vanemad: ema Genovast, isa Sitsiilia sadamalinnast Cataniast.
Frank sündis Hobokenis New Jerseys. 1931. aastal läks tulevane staar keskkooli. Kuigi plaadikompanii levitatud eluloos on märge keskkooli lõpetamise kohta, on kooli direktor öelnud, et Sinatra pidas nende juures vastu kõigest 47 päeva ning leidis seejärel tööd ühe ajalehe leviosakonnas, kus ta 11 dollari eest nädalas lehepakke veokitele laadis.
Bing Crosby määras saatuse
Kaks aastat hiljem sõitis Frank koos sõpradega naabruses asuvasse Jersey Citysse, kus esines tolle aja täht Bing Crosby. Crosby esinemiselt saadud elamuse tõukel otsustas seni oma tulevikku ükskõikselt suhtunud nooruk, et temast saab laulja. Frank hakkaski osalema amatööride lauluvõistlustel, kuid algus polnud kerge.
Esimese lauljakoha sai ta 1937. aastal ühes Englewoodi ööklubis. 35 dollari suuruse nädalapalga eest oli ta baarimees, kelner, teiste esinejate teadustaja ja laulja. Ta nõustus just seepärast, et klubist tehti ka raadioülekandeid: nii oli kergem endale reklaami teha.
Aga midagi ei maksa jätta juhuse hooleks. Kui Sinatra kuulis, et Harry James on Benny Goodmani orkestrist lahkunud ja asutab oma bigbändi, lasi ta teha endast reklaamfoto ja toimetas selle kuidagi Jamesile. Kuulus trompetist tuligi ööklubisse ja kuulis Sinatra esituses Cole Porteri kuulsat laulu “Begin the Beguine”. Sellest piisas: Frank sai hoobilt Harry Jamesi orkestri solistiks.
Pisut hiljem vallandas veelgi kuulsama orkestri dirigent Tommy Dorsey isikliku tüli pärast oma vokaalsolisti ja soovis Sinatrat asemele. James võinuks nõuda, et Sinatra jääks tema orkestrisse lepingu tähtaja lõpuni, aga andis siiski suuremeelselt loa minna, mõistes, mida tähendab svingmuusika ühe edukaima orkestrijuhi kutse. Sinatra on hiljem siiski öelnud, et lauljale nii vajalikku hingamist õppis ta just Harry Jamesi trompetimängu jälgides.
James avas Sinatrale tee kuulsusse, kuid Dorsey viis ta tippu. Sinatra hääl kõlas kõikjal ning selle eliitorkestriga plaadistatud laule tunnustatakse tänini. Nagu aastaid hiljem Presley ja biitlite puhul, nii vallandus ka Sinatra kontsertidel suisa massipsühhoos. Teda jumaldasid tuhanded teismelised tütarlapsed.
1942. aastal otsustas Frank Sinatra alustada soolokarjääri. Erinevalt eelmisest tööandjast Harry Jamesist polnud Tommy Dorsey mehe väärtust teades sugugi nii leebe. Kuuldavasti maksis lepingu katkestamine Sinatrale 43 protsenti järgmise kümne aasta brutoteenistusest.
Tõestas end filmis
Aga teenistust jätkus, sest Sinatra nägu ilmus ka kinoekraanile. Nelja aastakümne jooksul tegi Frank Sinatra filmides poolsada osatäitmist. Tema suurim saavutus kinolinal oli Oscar parima kõrvalosa eest filmis “From Here to Eternity” (1954), aga ka suurepärase tantsija ja koreograafi Gene Kellyga tehtud linateosed, kus Sinatra tõestas, et tal tulevad täiesti korralikult välja ka tantsunumbrid proffide kõrval.
Põnevusfilm “Manchurian Candidate” (1962) on valitud oma zanris läbi aegade 50 parima hulka. Kindlasti tuleb mainida draamaosa filmis “The Man with the Golden Arm” (1955).
Televisioonis sai kuulsaks kolmik nimega Rat Pack: Frank Sinatra, Dean Martin ja Sammy Davis jr. Tegemist polnud mitte ainult oivaliste lauljate, vaid ka andekate koomikutega. See tagas saadete tohutu menu. Rat Packi kuulusid veel Peter Lawford ja Joey Bishop. Kõik nad armastasid koos ka kõvasti pidu panna. Ja sealgi võis Sinatra temperament aeg-ajalt välja lüüa, kas või oma parima sõbra Dean Martiniga suheldes.
Sinatra oligi vastuoluline isiksus. Tema isiklik elu oli samuti kariderohke. Vahekord filmistaari Ava Gardneriga viis 1951. aastal lahutuseni esimesest naisest, kellega Sinatral oli kolm last. Lauljana sai neist tuntuimaks tütar Nancy, kellega 1967. aastal koos plaadistatud Gordon Parksi laul “Something Stupid” on tänaseni nii populaarne, et uustöötlusi tehakse nii meil kui ka mujal.
Abielu Ava Gardneriga oli tormiderohke ja kestis vaid kuus aastat. Veel lühemaks jäi kooselu teise tuntud näitlejanna Mia Farrow’ga (Sinatra saatis talle lahutuspaberid allakirjutamiseks otse võtteplatsile).
Neljas abikaasa oli Barbara Marx, kes oli kunagi olnud abi-elus Zeppo Marxiga, noorimaga tuntud koomikutest vendadest Marxidest. Temaga elas laulja kõige kauem – 1976. aastast kuni oma surmani.
Tükike Sinatrat igaühele
Ajakirjandus on pidevalt rääkinud Sinatra seostest maffiaga. Siinkohal nõustun täielikult sellega, et kui esineda pidevalt Las Vegase suurimates ööklubides, on lihtsalt võimatu vältida kontakti klubide omanikega, milline nende äritaust ka poleks: eriti Sinatra moodi staaril, kelle kätt tahavad kõik suruda ja keda kõik tahavad kuidagi ära kasutada. Pole ju saladus, et ta on oma karismaga aidanud ka Ameerika presidente, näiteks John Kennedyt ja Ronald Reaganit nende kampaaniates.
Enne meie hulgast lahkumist sai Frank Sinatra hakkama veel ühe huvitava projektiga: aastail 1993–1994 ilmusid kaks CD-plaati “Duets”. “Vana sinisilm” laulis neil koos paljude vanemate ja nooremate staaridega (Aretha Franklin, Barbra Streisand, Julio Iglesias, Gloria Estefan jt). Neil plaatidel on orkestratsioone nii Nelson Riddle’i sulest (keda Sinatra väga hindas) kui ka noorematelt tegijatelt. Koostööd nautisid kõik.
Tuleb tunnistada, et Sinatra need omadused, mis tegid temast 20. sajandi ühe parima laulja, jäid talle lõpuni: fraseerimisoskus ja laulude esitamise stiil. Ta võis ükskõik millisesse orkestrisse sisse tulla, sundimatu elegantsiga ja probleemideta kõik ära laulda ning omalt poolt veel üht-teist juurde panna. Ja loomulikult hääletämber, mille tunneb ära tuhandete hulgast. Kes saab samaga hakkama 21.sajandil? Või polegi seda vaja?
