Frederick Newmeyer: keeled kaovad, kuid eesti keel veel mitte
— Te õppisite alguses hoopis geoloogiat, kuidas teist keeleteadlane sai?
— Ehk tuleks küsida, kuidas ma alguses geoloogia erialale maandusin? Tõtt-öelda ei istunud see ala mulle sugugi. Mulle meeldis isegi keemia palju rohkem. Geoloogide töö paratamatu osa on ka pidev matkamine, mägedes turnimine, põõsastes rapsimine. See ei istunud mulle sugugi. Nii vahetasingi õpingud keeleteaduse vastu. Seda tööd tehakse rohkem raamatutega ja kinnistes ruumides, ja ma pean tõdema, et see meeldib mulle märksa enam.
— Inimkonna kõnevõime tekkimine on parasjagu suur mõistatus. Kas meil on aimu, mis võis sundida inimesi üksteisega rääkima? Ühelgi teisel liigil ju pole kõnevõimet. Miks meil on?
— Ma arvan, et praegu usub enamik teadlasi, et küsimus pole mitte selles, et inimestel oleks ühtäkki hakanud arenema kõnevõime, vaid pigem juhtus nii, et inimene ja kõnevõime arenesid ja täiustusid üheaegselt.
— Kõne on üks nähtus, mis eristab inimkonda selgelt teistest liikidest. Mitmed teadlased üritavad leida, mis ajendas kõnevõimet arenema, ning kui palju mõjutas see inimese üldist arengut. Kui suur osa oli selles juhusel?
— Võib ju öelda, et evolutsioonis on kõik juhus, ent siiski, oleks ju põnev teada, mis sündmus oli selle taga, et inimese eellased hakkasid primaatidest eristuma. Paljud arvavad, et tegemist oli mingi mutatsiooniga, mis arendas kõnevõimet, ning seejärel hakkas inimese aju täiesti teistmoodi tööle, mis lõi omakorda eeldused inimkonna kiireks edasiarenemiseks.
Muidugi soodustas kõne tekkimist juba meie füüsis. Meie näo ja kõri ehitus on kõne jaoks sobilikum kui primaatidel. Nii palju, kui keeleteaduses on võimalik üldse midagi kindlalt väita, siis tundub, et inimesed on tõesti ainsad, kes on osanud seda võimalust kasutama hakata.
— Kas meil on aimu, millal see kõik võis juhtuda?
— Kes teab? Mis hetkest alates saame hakata rääkima praegustest inimestest? Ilmselt hetkest millalgi 500 000–100 000 aastat tagasi. Mis on maapealset elu arvestades siiski üsna hiljuti. Igatahes olid meil anatoomilised kõne-eeldused selleks ajaks juba olemas.
Probleem on ka selles, et nähtustest, mis võiksid tõestada kõne olemasolu – näiteks kunst, tööriistad, mis viitavad justkui grupisisesele mõtestatud tegevusele, mis eeldab üksteisega suhtlemist – oleme seni vanimad jäljed leidnud 40 000 aasta tagant. Miks alles sellest ajast, kui eeldatakse, et kõne tekkis inimestel märksa varem? Vastus on seni leidmata. Äkki pole me lihtsalt vanemate inimeste jälgi üles leidnud. Tööriistad võivad laguneda, koopamaalingud võivad tuhandete aastate jooksul hävida.
— Ühesõnaga ei pruugi me vastust kunagi leida?
— Mul pole seda sugugi rõõm tunnistada, kuid tõenäosus, et me leiame veel mõne maalinguid täis koopa, mis on 400 000 aastat vana, on muidugi üsna väike. Aga ei või kunagi teada.
Kui rääkida kirjakeelest, siis leiame siiani uusi tõendeid vanade kirjakeelte kohta. Aja jooksul ja uute avastuste valguses on arvatav kirjakeele teke järjest kaugemale ajaloosügavusse nihkunud. Me saame teada selliste keelte olemasolu kohta, mida ei räägita juba enam tuhandeid aastaid. Nii mõeldes võib ju olla lootust leida kunagi ka mõni eriti vana koopamaaling.
Kuid ma olen üsna pessimistlik. Ainus lootus on leida ehk luujäänuseid, midagi Homo erectus’e ja Homo sapiens’i vahepealset. See oleks paljulubav, ent ei pruugi meile anda veel selgust kõne tekkimise kohta. Seepärast on palju kõne tekkimisega seotut ikkagi puhtalt oletuslik. Me ei tea ju isegi seda, kas varastel inimestel oli mingil kujul viipekeel. Võib arvata, et oli. Ent selle kohta puudub alus midagi oletada.
— Kas teadus ei saaks teha mõningaid järeldusi meie lähimate sugulaste – inimahvlaste põhjal?
— Kahjuks on ahvlastel üsna algelised suhtlemisviisid. 1930-ndatel prooviti šimpanse kõnelema õpetada. See katse kukkus täielikult läbi, ja veel täiesti totralt igavatel põhjustel. Neil lihtsalt pole kõnelemiseks anatoomilisi eeldusi. Hiljem on proovitud neile ka viipekeelt õpetada. Need katsed olid juba edukamad, kuid siingi tuli lõpuks sein ette. Ahvid õppisid ära küll signaalid, kuid nende suhtlemistase ei tõusnud kõrgemale kaheaastase lapse omast. Ja iseasi on, kas nad tegelikult üldse signaalidest aru said.
Pealegi näitab selliste katsete teatavat mõttetust asjaolu, et šimpansidel pole kunagi iseseisvat viipekeelt tekkinud. Seega ei saa me sealt leida ka jälgi, kuidas analoogne areng oleks võinud toimuda inimkonnal.
Koerad võivad käsu peale haukuda, saba liputada või käppa tõsta. Paljud lingvistikakauged inimesed peavad seda keelekasutuseks. See ei ole seda. Küllap see teebki inimkonna väga eriliseks teiste liikide seas.
Kõne teke on siiani paras müsteerium – analoogi pole kuskilt leida. Kuna kõne ei jäta meile arheoloogilist materjali, siis on raske midagi tõestada või arvata. Kakssada aastat tagasi keelati Prantsusmaal selliste küsimustega tegelemine teaduses sootuks ära, kuna kõik oli liialt spekulatiivne. Tegelikult on sel teemal alles viimase kümne aasta jooksul hakatud rohkem sõna võtma.
Muidugi on tänapäeval palju enam, millele toetuda. On lahti harutatud inimgenoom, mida saab võrrelda teiste liikide omaga. Meie teadmised evolutsioonist on seega palju paremad. Seega on olukord ikka hämar, ent mitte nii hämar, kui oli veel sada aastat tagasi.
— Võhikuna tekib mul loomulikult küsimus: mismoodi algeline kõne kõlada võis? Olid need lihtsalt üksikud häälikud? Või on naiivne nii küsida?
— Aus vastus on, et me ei tea. Paljud liigid on võimelised häälitsema, kuid millal on see kõne? Inimene kasutab kõnelemiseks nina, kõri, huuli, keelt. Me saame kuuldavale tuua sadades variatsioonides häälitsusi, mida teised liigid ei suuda. Selle taga on meie füsioloogia, mis on kõige enam muutunud viimase miljoni aasta sees. Aja jooksul saime me järjest erinevamaid hääli kuuldavale tuua. Millised võisid kõlada esimese rääkimise moodi?
Arvata võib, et kõnelemiseks ei kasutatud esialgu kuigipalju keelt, huuli ega nina, nagu tänapäeval. Ilmselt kõlas algkeel väga lihtsalt ja tõenäoliselt ei kasutatud meie mõistes lauseid, sidesõnu, rääkimata muidugi grammatikast. Ühesõnaga – reastatud nimisõnad.
On terve hulk teadlasi, kes peavad inimkonna alguseks tinglikult aega, mil me oskasime lõpuks moodustada mõtestatud lauseid. See eristaks inimesi inimese eellastest. Aga kes teab, millal see toimus?
Näiteks inimkonnale vanim teadaolev kirjakeel on sumerite kiri, mis võib olla ehk isegi 6000 aastat vana. Teised vanemad kirjakeeled on hiina ja egiptuse. Me võime nende põhjal kunagise rääkimise kohta vaid oletusi teha, sest esiteks on need vaid üksikud keeled ja teiseks sarnanevad nad ikkagi enam tänapäeva keeltega kui kõnelemise alg-ajal kõlanud keeltega.
— Ent kuidas on lood keele tekke algkoduga? Kas keel tekkis vaid ühes paigas? Või pigem maailma mitmes kohas eraldi, sõltumatult?
— Varane inimasustus oli väga väike ja hõre. Arvatakse küll, et inimesed elasid Aafrikas ja hakkasid ühel hetkel sealt rühmiti välja liikuma. Tõsiasi, et tegelikult on kõik maailmas kõneldavad keeled sarnase ülesehitusega, sunnib arvama, et ilmselt on inimkonna kõnevõime tekkinud ammu enne seda, kui algas Aafrika mandrilt väljarändamine.
Muidugi pole ju lõplikult tõestatud, kas inimesed arenesid välja just Aafrika mandril või mitmes kohas eraldi. Mõned peavad kromanjooni inimest näiteks puhtalt eraldiseisvaks praeguse inimese haruks. Kõrvalliiniks. Seega on ka võimalik, et kromanjooni inimeste kõne oli midagi sootuks muud, kui me oskame ette kujutada. Juhul, kui see ikka nii oli.
Ent keeleteaduslikult – ilmselt kõige isoleeritumalt ja kauem teistest eraldi on elanud Austraalia aborigeenid, kes jäid isolatsiooni arvatavalt 40 000 aastat tagasi. Ometi on ka nende keeled samasuguste joontega, nagu kõik teised maailma keeled. Seeläbi on tugev alus arvata, et kõik keeled ja kõne-võime on tekkinud ühes paigas.
— Iseenesest ei olegi ju Austraalia muust maailmast nii eraldatud. Paapua Uus-Guineast lahutab neid vähem kui sada kilomeetrit veeteed. Kuidas seletada seda, et ainuüksi Paapua Uus-Guinea saarel on mitusada täiesti eraldi keelerühma, ent Austraalias palju vähem?
— Ka siin on vastuseks isolatsioon. Neid keeli ei räägi ju palju inimesi. Saar on mägine ja raskete looduslike tingimustega, mis on inimrühmad üksteisest isoleerinud. Seepärast on seal ka nii palju keeli. Piisab üsna lühikesest eraldatusest, kui keel hakkab arenema eri suundades.
Isegi ameerika ja briti inglise keeles on palju erinevusi, kuigi need keeled on eraldi olnud vaid paarsada aastat. Kui poleks olemas televisiooni jm massikommunikatsiooni vahendeid, oleksid erinevused ilmselt veelgi suuremad.
Ka eesti ja soome keel olid ju veel mõnisada aastat tagasi teineteisele palju lähedasemad, rääkimata ajast tuhat aastat tagasi. Ent hea näide on siin ungari keel. Praegu suudab vaid heade teadmistega erialainimene tuvastada, et ungari ja eesti keel on sugulased. Ja me räägime vaid mõnest tuhandest aastast. Ent inimkond on kõnelnud siiski kümneid, kui mitte sadu tuhandeid aastaid. Seega võib väita, et hoolimata tänapäeva erinevustest on ungari, eesti ja inglise keel olnud kunagi üsna lähedased. Millal – seda ei saa me kunagi teada.
— Kui jätame ajalooteadmised kõrvale, võiks ilmselt arvata, et inglise keelt räägitakse Ameerikas, kust see on levinud Briti saartele, Aafrikasse ja Austraaliasse? Tundub uskumatu, et tegelikult on selle keele juured hoopis kuskilt Hollandi rannikul.
— Tegelikult ongi just selline nähtus hea moodus keele algupära määramiseks. Üldjuhul on selles piirkonnas, kust keel pärit on, kõige suurem hulk dialekte. Inglise keeles on näiteks Briti saartel isegi üksikute külade vahel küllalt suur dialektide erinevus. Ameerikas või Austraalias pole see kunagi nii suur olnud. Ma võtsin kunagi Newcastle’is takso, et lennujaama sõita, ja ma ei saanud pea millestki aru, mida taksojuht mulle ütles. Ometigi rääkisime inglise keeles.
Samamoodi on raske uskuda, et polüneeslaste, havai, filipiini ja indoneesia keeled on omavahel sugulased. Neid lahutavad ju tohutud vahemaad, ent nende keelte kõige suurem sisemine variatiivsus on siiski Lõuna-Hiinas ja Taiwani saarel. Seega on üsna tõenäoline, et just sealt läksid inimesed kunagi liikvele, kuigi Thor Heyerdahl on üritanud tõestada, et paljud neist on hoopis Lõuna-Ameerika päritolu. Keeleteadus seda väidet ei kinnita.
— Pole liialdus öelda, et viimasel aastatuhandel on mõned keeled olnud elujõulisemad kui teised. Kas põhjus on puhtalt kultuuriline? Samuti polnud ju näiteks germaani hõimud ladina keele kõnelejatest kultuuriliselt üle. Ometi kuulub maailm tänapäeval just neile, selles keeles suhtleme ka meie omavahel. See on rahvusvaheline keel, nagu on rahvusvahelised ka prantsuse, saksa, hispaania või vene keel. Kõik indoeuroopa keeled. Miks on just need keeled nii edukad olnud?
— Põhjusi, miks rahvad keeli vahetavad, on muidugi palju. Kõige hullem, kui rahvas on selleks repressioonide ähvardusel sunnitud. Ameerikas on põliselanikud kaotanud suurema osa oma keeltest just seepärast, et võimud karistasid neid oma keele rääkimise eest. Veel üsna hiljuti karistati inimesi kõmri, gaeli või iiri keele rääkimise eest.
Suure panuse väiksemate keelerühmade kadumisse on andnud omaaegne vasakpoolne liikumine, mille taga oli soov võrdsustada ja ühendada. Suure Prantsuse revolutsiooni ajal süvenes idee, et tõelise võrdsuse saavutab rahvas vaid siis, kui riigis räägivad kõik sama keelt. Enne seda oli Prantsusmaal mitmeid keelerühmi. Loomulikult pidi selleks kõiki ühendavaks keeleks olema prantsuse keel.
Praegu äratab ühe domineeriva keele sundus hirmu ja vastuseisu. Kunagi polnud asi kaugeltki nii hull, vaid selles nähti progressi. Paraku näitavad sotsiaalsed eksperimendid Austraalias, Ameerikas ja Aafrikas, et tulemused võivad olla oodatule risti vastupidised.
Keelevahetuse taga võib olla lihtsalt prestiiž. Aafrikas lööb see väga tugevalt välja – paljudes piirkondades loobutakse üha enam varasemast keelest ja võetakse üle domineeriv suahiili keel. Ma kardan, et juba selle sajandi lõpuks on 80 protsenti praegu räägitavatest keeltest kadunud. See on traagika inimestele, kultuurile ja teadusele, kuid asjad on keerulisemad.
Eesti keel on selles kontekstis lausa unikaalne. Suurem osa keeli, mille rääkijaid on vaid miljon, on kaduvad keeled. Ma usun, et eesti keel ei kao kuhugi. Selle kasuks räägivad paradoksaalsel kombel geograafiline asukoht, ajalugu, traditsioonid ja – mis salata – eks eesti keelel on ajalooliselt ka üksjagu vedanud.
— Miks tekkis kirjakeel?
— Sellele on igas ühiskonnas eraldi seletus. Lähis-Idas oli selle taga kindlasti vajadus arvepidamiseks. Indias võis selle taga olla pigem soov jäädvustada religioosseid tekste. Hiinas ja Kesk-Ameerikas võisid selle taga olla hoopis kolmandad põhjused.
— Ent miks mõni ühiskond suutis kirja kasutusel võtta, teine mitte? Kas põhjus on vaid vajaduses, ühiskonna keerukuses? Siis tekib ju kohe küsimus, kuidas Kesk-Ameerika tsivilisatsioonidel oli kirjakeel olemas, ent nende seas ilmselt kõrgeimal kultuurilisel järjel olnud inkadel see puudus.
See on tõepoolest väga ebatavaline. Sest üldjuhul tekib kirjakeel tõepoolest teatud tasemele jõu-des peaaegu paratamatult. Ühiskonnal tekib vajadus asju üles kirjutada, kas või arvepidamiseks või mälu kontrollimiseks. Keerukad ühiskonnad olid mõni tuhat aastat tagasi maailma üksikutes piirkondades, kus tekkis üldjuhul ka kirjakeel. Ükskõik, kas iseseisvalt või laenatud kujul.
— Kas ja kui palju mõjutab kirjakeel tänapäeva inimese kõnekeelt?
— Kindlasti. Kirjakeel on ju konserveeriv. Ja alalhoidlik. Ta hoiab keelt liigselt muutumast ja seab teatud reeglid. Inimesed kontrollivad end alateadlikult, et kas nad räägivad ikka nii, nagu justkui õige oleks. Arvatakse, et inglise keel, mis oli varem üks kiiremini muutuvaid keeli, jäi arengus järsult aeglasemaks pärast seda, kui suurem osa saare rahvast oli omandanud kirjaoskuse.
Teisalt kiirendab kirjakeel inimese kõnekeele arengut. Ta sunnib ennast täpsemini, lühemalt ja kiiremini väljendama. Veel 50 aastat tagasi arvati, et kogu Ameerika hakkab rääkima täpselt ühesugust keelt. Tegelikult on läinud hoopis nii, et teatud ühtlustatud keelt räägib väga väike osa ühiskonnast, keda võib nimetada majanduslikult edukaks ja hästi koolitatuks. Teatud majandustasemest allpool elavad inimesed räägivad sootuks teistmoodi. Ning ka Ameerikas on mitmes piirkonnas säilinud täiesti eraldi dialektid, näiteks Philadelphias ja Clevelandis.
— Eestis käib praegu arutelu, kui vabalt võib keelega ringi käia. Kui rangelt te ise keele kasutamisse suhtute?
— Ma arvan, et see on pseudo-probleem. Kes lõpuks ütleb, mismoodi on õige rääkida? Muidugi vajab iga ühiskond teatud reegleid, ka keelekasutuses, ent hakata seda väga rangelt reguleerima oleks minu arvates viga. See seab keele arengule liigsed piirangud. Sellega võib ju tegeleda, kuid mulle tundub, et igas ühiskonnas on olulisemaidki probleeme, mille üle pead murda.
Kui isegi suured riigid ei suuda keele kasutamise osas oma rahvaga reeglites kokku leppida, nagu sageli juhtub, siis miks vaevata end selliste küsimustega väikeriigis, kus pole isegi kuigipalju dialekte, mis segadust tekitaksid?
— Milline on maailma keelte tulevik? Mainisite, et 80 protsenti praegu räägitavatest keeltest kaob. Mis siis järele jäävad? Hiina ja inglise keel?
— Ma arvan, et 80 protsenti on isegi tagasihoidlik arvamus, pigem kaob rohkem, kui areng läheb edasi samas tempos. Paljudes riikides on üks domineeriv keel, tavaliselt asuvad inimesed olude sunnil või majanduslikel põhjustel omandama ühte keelt.
Hea näide on Ameerika põliselanikud. Nende lapsed ei vaevugi enam tänapäeval oma vanemate keelt ära õppima. Neil ei ole sellega enam mitte midagi teha. Selles ei saa raamatuid lugeda, kirjutada ega teistega suhelda, rääkimata ülikoolihariduse omandamisest. Sellelt teelt enam kõrvale ei astu.
Suahiili, indoneesia keeled jäävad ilmselt alles, sest neil on oma regioonis niigi tugev positsioon teiste sama regiooni keelte suhtes.
Ma arvan, et praegu maailmas räägitavast 6000 keelest on sajandi lõpuks alles heal juhul paarsada. Kui ei juhtu just midagi, mis olukorra pea peale pöörab.
Euroopas räägitavaid keeli ei ohusta ilmselt miski. Eesti või slovaki keel ei kao lähiajal veel kuhugi. Need keeled elavad. Keeli, mis on riigikeele staatuses, mida kasutatakse iga päev, on paari-saja ringis ja nende positsioon on tugev.
Ent kui me rääkisime 6000 keelest, siis praegu, kui me siin räägime, on neist vähemalt pooled kohe-kohe kadumas.
Kes ta on?
Frederick (Fritz) J. Newmeyer
keeleteadlane
Sündinud:
30. jaanuaril 1944
•• Alustas karjääri USA keeleteadlase Noam Chomsky õpilasena.
•• On Washingtoni ülikooli emeriitprofessor ja Briti Columbia ülikooli ning Simon Fraseri ülikooli adjunktprofessor.
•• On olnud Linguistic Society of America president, ajakirjade Language, Journal of Pragmatics, Natural Language and Linguistic Theory toimetaja või kaastoimetaja.
•• Tema viimase aja huvikeskmes on kaks teemat, millest ta rääkis ka Tartus peetud loengutel: keeletüpoloogia ja inimkeele tekkimise problemaatika.
