Friikide kuningas Johnny Depp
Johnny Deppi neljas piraadifilm, „Kariibi mere piraadid” ei pruugi eelkäijate menu korrata, aga praegu püsib linateos vaadatavustabelite tipus. Piraadikapten Jack Sparrow’ roll tegi seni nõudlikumale maitsele suunatud filmide osatäitjast lõpuks ometi tõelise superstaari.
Ometi on Depp ka oma 48. sünnipäeva hakul jäänud boheemlaseks, kes kuulsusesärasse üsna ükskõikselt suhtub.
Depp on näitlejana sedavõrd originaalne, et oleks võinud Disney kompanii pakutud piraadirollist ilmagi jääda. 2003. aastal ilmunud „Kariibi mere piraadid: Musta pärli needus” peaks pealtnäha keerlema ilusate noorte inimeste, Orlando Bloomi ja Keira Knightley ümber. Aga vaataja tähelepanu varastab eputav ja pudistav piraat, kes tundub olevat ka mingisuguse „laksu” all. Kuidas saab sellist asja lastele näidata? Disney toonane juht olevat alguses väitnud, et Sparrow rikub filmi ära. „Nad ei suutnud Jack Sparrow’t kuidagi seedida,” nentis Depp ühes mullu antud intervjuus. „Kõrgemad Disney töötajad küsisid, mis Jackil viga on. Kas ta on mingi veidrik? On ta purjus? Muide, kas ta on gei?” Depp olevat ühele stuudio esindajale vastanud, et nagu teada, on ju kõik tema senised tegelased olnud homoseksuaalid. „See ajas nad eriti ärevile.”
Ometi oli tegelaskuju tohutult edukas. Filmi 2006. aastal ilmunud järg, „Surnud mehe aardekirst” on kõigist senistest Deppi filmidest menukaim, kogudes üle maailma enam kui miljardi dollari suuruse tulu. Näitleja ise arvudest ei huvitu.
„Ma ei ole kunagi tahtnud massidele meeldida. Olen siiamaani väga imestunud, et „Piraatidel” nii hästi läks. Minu jaoks olid kõik minu eelmised rollid samuti õnnestumised.”
Kui vaadata rolle, mida Depp on oma karjääri jooksul ette võtnud, siis on need üldjuhul ekstsentrikud, unistajad, vaimuhaiged, friigid või väljatõrjutud, inimesed, kes vaevlevad sisepiinades või on ümbritsevaga konfliktis. Erandiks on vaid paar varasemat filmi. Kui tegu on kuulsa püssikangelasega, sureb ta märtrisurma nagu John Dillinger 2009. aasta „Populaarsetes kangelastes”. Kui Depp on detektiiv nagu 2001. aasta põnevikus „Otse põrgust”, siis on ta ühtlasi telepaatiliste võimetega piinatud narkosõltlane. Kui tema tegelased ei ole äärmuslikud veidrikud nagu Edward Käärkäsi, Ed Wood või Willy Wonka, siis satuvad nad arusaamatute jõudude mängukanniks nagu „Surnud mehe” William Blake.
Nagu ikka, algab kõik kodust – Deppi huvitasid väiksena õudusjutud, hiljem tutvustas vanem vend talle kontrakirjandust nagu Jack Kerouac ja Hunter S. Thompson (mõlemat autorit on Depp ka kinolinal kehastanud).
16-aastaselt kooli pooleli jätnud Depp üritas läbi lüüa rokkbändiga The Kids, hilisema nimega Six Gun Method, mis tegi peale enda lugude Police’i, Clashi ja Kinksi kavereid. Stiililt pungi poole kalduv bänd oli mingil määral menukas ja esines korra isegi Iggy Popi soojendusena, aga plaadileping jäi täitumatuks unistuseks ja musitseerimisest ära elada liikmetel ei õnnestunud. Depp tegeles vahepeal pastakate telefonimüügiga ning on meenutanud, et sai seal esimese näitlejalihvi. „Töö oli igav ja nii leiutasin eri häälte ja nimedega tegelaskujusid.”
1984. aastal aga sai nooruk pooljuhuslikult rolli Wes Craveniga õudusfilmi „Elm Streeti luupainaja” esimeses osas. Seda tänu lavastaja teismelisele tütrele, kellele jäid kaameraproovist meelde noormehe „unistavad” silmad. Depp astus üles meeldejäävas stseenis, kus voodi neelab alla sellel lamava poisi. Seejärel tegi ta rolli halvas noorte seksikomöödias „Erakuurort” ja osales 1986. aastal Oliver Stone’i sõjafilmi „Rühm” kurikuulsatel võtetel. Filipiini džunglisse veetud trupil oli lavastaja sõnul valida, kas sõna kuulata või surra. Teistega koos sai oma vaimse ja füüsilise tervise piire kombata ka Depp, kes täitis vietnami keelt valdava tõlgi rolli. Paraku lõigati enamik tema stseenidest hiljem välja, mis oli noorele näitlejale muidugi löök.
Deppi näo tegi aga tuntuks üsna maitsetu teismeliste kriminaalsari „21 Jump Street”, mis linastus aastatel 1985–1987. Klišeelik, vapper ja ilus detektiiv Tom Hanson, keda Depp mängis, määras ära kogu tema hilisema karjääri. Seda selles mõttes, et Depp ei tahtnud hiljem enam kunagi olla moosinäost toode, kellega produtsendid teismeliste ajakirjade kaasi saaksid ehtida.
Viimaks telelepingust vabanenud Depp tõotas endale, et valib edaspidi ainult sümpaatseid rolle. Nagu saatuse sõrme läbi sattus ta otsekohe Tim Burtoni kätesse, kes tegi ilusast poisist armidega kaetud kahvatu, liibuvas nahkkostüümis ebardi, kellel on käte asemel käärid. 1990. aastal ilmus „Edward Käärkäsi”, mis on kahtlemata üks Deppi meeldejäävamaid rolle. Koos Burtoniga seitse filmi vändanud näitleja on vihjanud, et kõiki neid ekstsentrikke mängides kehastas ta mingil määral Tim Burtonit ennast.
Huvitavad valikud
Kunstilise maksimalistina loobus Depp 1990-ndate alguses mõnestki pealtnäha isuäratavast pakkumisest. Väidetavalt võinuks ta saada Brad Pitti rolli „Thelma ja Louise’is”, Keanu Reevesi rolli „Kiiruses” või ühe vampiiri osa filmis „Intervjuu vampiiriga”, mis aga tundusid kõik liiga etteaimatavad. Selle asemel valis Depp filme, mis talle midagi õpetasid. 1993. aasta väärtfilmis „Arizona Dream” sai ta töötada režissöör Emir Kusturica käe all. 1994. aasta „Ed Woodi” võtete ajal lõi ta tugeva sideme Walter Matthauga, järgmisel aastal ilmunud „Don Juan Demarcos” sai ta teha koostööd ühe oma suurima eeskuju, Marlon Brandoga.
Brando tegi kaasa ka Deppi 1997. aasta režissööridebüüdis „The Brave”, mis, nagu paljud teisedki, jäi laiema tähelepanuta. Deppil oli luksus töötada koos Jim Jarmuschiga („Surnud mees”, 1994), Al Pacinoga (1997, „Donnie Brasco”) ja Terry Gilliamiga (1998, „Hirm ja jälestus Las Vegases”), igaüks omamoodi hullumeelne karakter. Mõni neist, nagu Burtoni 1999. aasta „Peata ratsanik”, suutis teatud kassaedu saavutada, aga näiteks kriitikute seas kõrgelt hinnatud „Surnud mehe” puhul jäi see täiesti tühiseks. Depp arvab, et filmitööstuse põhihäda on stuudiotes, kes eelistavad turustada tooteid, mida on lihtne mingisse nišši lahterdada ja sellise sildi all müüa.
„Ma olen alati arvanud, et stuudiod alahindavad oma vaatajate intellekti ja vajadusi,” kurdab Depp. „Kinno minnakse selleks, et teatud laadi ergutust saada, aga mitte selleks, et algusest peale lõpplahendust teada. Vaatajad on tegelikult valmis teistsuguseks lähenemiseks.”
Aga ehk on ka Depp ise vananedes kompromissialtimaks muutunud? Ühtegi kuldmehikest (mis paraku on enamasti pigem eepilise lameduse tunnuseks) tal, tõsi küll, veel ette näidata pole, kuigi rollitäitmisega filmides „Must Pärl”, „Eikunagimaad avastades” (2004) ja „Sweeney Todd” (2007) on ta ka Oscarile kandideerinud. Eelmisel aastal Angelina Joliega tehtud „Turist” on erilise kunstilise väärtuseta peavoolu meelelahutus, ka tema varasematest teostest pole kõik sugugi puhas kuld. „Kariibi mere piraatidele” järgede vorpimine on väga hollywoodlik lähenemine, kus igast rahalehmast püütakse võimalikult palju välja lüpsta. Ka viimased Tim Burtoniga tehtud filmid, nagu „Alice Imedemaal” (2010), tunduvad keskenduvat pigem vaatemängule ja kipuvad sisulisest küljest õõnsaks jääma. Kas me sellist Johnny Deppi tahtsimegi, küsivad vanad fännid nördinult.
Lahke käega
Deppi kaitseks võib öelda, et ega ta oma kuvandist suuremat ei hooli ja nagu ta viimati David Lettermanile väitis, ise valmis filme ei vaatagi. „Mässulise või paha poisi silt on naeruväärne,” leiab näitleja, kelle skandaalide kontost leiab ainult ühe katse kõmufotograafile vastu vahtimist anda ja ühe segamini keeratud hotellitoa. Iseloomult on ta alati olnud pigem spontaanne otsustaja kui kalkuleerija. „Kõik asjad on minuga juhtunud kuidagi iseenesest.” Seejuures tunneb Depp, et juhuslikult sülle kukkunud õnn sunnib teda maailmale vastuteeneid osutama – teenindajatega skandaalitsemise asemel jätab ta restoranis enamasti kenakese jootraha, mis vähemalt ühe kuulsa näite puhul ulatus 4000 dollarini. Eks oli ettekandja olnud ka Deppi jumaldatud ema Betty Sue.
Täht on teinekord kogu oma hiilguses ka maa peale laskunud, näiteks külastas ta eelmisel aastal Jack Sparrow’ks riietatuna üht Londoni kooli, mille õpilane, üheksa-aastane Beatrice oli talle kirjutanud ja palunud koolis aidata mässu organiseerida. Kui Briti arstid ta vanima tütre neeruhaigusest terveks ravisid, annetas ta asjasse puutuvale kliinikule miljon naela, viis mitu töötajat „Sweeney Toddi” esilinastusele ja tegi hiljem piraadikostüümis visiidi haigla lasteosakonda.
Deppi tulevikuplaanide kohta on aga teada, et sügisel esilinastub film „The Rum Diary”, kus ta täidab taas kirjanik Hunter S. Thompsoni rolli. Teos on valminud Thompsoni autobiograafiliste tekstide põhjal ja projekt sai ka 2005. aastal surnud kirjaniku enda õnnistuse. Samuti peaks kunagi ilmuma 1940- ja 1950-ndate vesterniseriaali „Lone Ranger” filmiversioon, kus Depp kehastab indiaanlast Tontot. Kuna seriaalis oli Tonto ülesanne peamiselt valge peategelase käske kuulata, tahab Depp anda talle nüüd sõnaõiguse. Näitleja üks välja öeldud unistus on mängida Hamletit, ent selleks sobiv iga tundub pääsmatult möödas olevat. Endiselt pole aga välistatud, et tuigerdava piraadikapteni Jack Sparrow’ rollis näeme teda ka viiendat korda.
Johnny Deppi Jack Sparrow
Mereröövel või haritlasest päevavaras?
•• Nüüd, kus Kariibi merel visati üle parda tegelased, keda mängisid Orlando Bloom ja Keira Knigtley, on saanud Johnny Deppi piraadikapten Jack Sparrow’ tegelaskuju veelgi selgemaks ja täpsemaks. Ning muutunud mõnes mõttes ka hämaramaks.
•• Filmis „Kariibi mere piraadid. Võõrastel vetel” on mereröövel Jack Sparrow’l seljas-jalas ametile vastavad säärikud, kuub ja kübar. Kuid hingelaadilt ja tegevuselt oleks justkui tegu melanhoolse New Yorgi intellektuaaliga, kes on pärit mõnest Woody Alleni moodsast komöödiast.
•• Filmi alguses on Jack Sparrow aktsioonis: ta üritab Londonis vangist päästa oma ustavat tüürimeest Gibbsi (Kevin McNally), kuid see on ka ainuke selge püüdlus, mida Jack filmi jooksul vabal tahtel ilmutab. Edasi laseb ta ennast pigem eluvoolul kanda. Tahte ilmutamine on teisejärguline – ei tea, mida tahta, nagu see moodsas elus kipub olema.
•• Filmis on olemas jõulised piraadinatuurid, kellel on tahtmist ja pealehakkamist. Taas asub võitlusse vana merekaru Barbossa (Geoffrey Rush), keda viib edasi tohutu kättemaksutung. Uue tegelaskujuna tuuakse Kariibi merele karm piraat Musthabe (Ian McShane), kellel on niisamuti omad soovid, mis täitumist ootavad.
•• Barbossa ja Musthabemega võrreldes on Jack Sparrow teotahtetu ja -võimetu sündmuste sabas sörkija. Kuid mis kõige kummalisem, Jack Sparrow ei ole tegelaskujuna nõrk ega väheütlev, vaid vastupidi – just tema on peategelane ja mitte need teised. Küllap on siin midagi enamat kui stsenaariumi ja montaaži nipid. Isiksuse võlu, millega Depp täidab Jack Sparrow’ tegelaskuju, on mingi kvaliteet, mida üle mängida on raske.
•• Täiesti moodne on ka Jack Sparrow’ ja võluva Angelica (Penélope Cruz) suhe. Päris kindlasti on seal olemas suur armastus, seda ütlevad üheselt väljamängitud suhted ja sündmused. Kuid erootilise särinaga on juba keerulisem. Särin Jack Sparrow’ silmades oli selgem isegi siis, kui ta ees oli Keira Knightley mängitud Elizabeth. Nüüd siis ei huvita Jacki imekaunis Angelica, kelle ta kunagi kirest vaevatuna võrgutas, teda vaevavad hoopis eksistentsiaalsed küsimused.
•• Huvitav on see, et kui panna säärane mõttelaadilt keeruline linnainimese tüüp mereröövliriietusse ja määrata seda mängima Johnny Depp, tekib mingi kunstiline kvaliteet, mis on oma lihtsuses väga laialt mõistetav. Lastele see meeldiks. Kuna „Kariibi mere piraadid. Võõrastel vetel” on nagu varasemad osadki mõeldud seiklusliku piraadifilmina, siis loomulikult avaldab Jack Sparrow’ tegelaskujus toimunud selginemine žanrile mõju. Filmi seikluslikkus hakkab veidi lonkama.
Film
„Kariibi mere piraadid:
Võõrastel vetel”
3D seikluskomöödia
•• L: Rob Marshall
•• O: Johnny Depp, Geoffrey Rush, Penelope Cruz, Ian McShane jt.
•• Eesti kinodes 18. maist
