Juttu ajasime pärast konverentsi “Jumal teaduses”, mille korraldasid Enn Kasak Tallinna ning Anne Kull Tartu ülikoolist.

— Kas teadust ja usku on võimalik ühendada?

— Võiks vastu küsida: kas neid on võimalik lahutada? Mida ma siis tean, kui ma seda ei usu? Teaduse ja usu vastandamine näib iseendastmõistetav, kuid ainult niikaua, kuni ma ei taipa selles kahelda. Kui tahta näha, võime märgata, et teaduses ilmneb mitmeid religioosse tegevuse külgi.

— Kas teadusel läheb tänapäeval tõesti jumalat tarvis?

— Pole sugugi ilmne, kas teadusel läheb jumalat vaja. Kuid teadus pole teadus iseenesest, vaid seda teevad teadlased. Ja teadlastel on ikka ja jälle jumala mõistet vaja läinud. Mitte ainult ajalooliselt, vaid ka tänapäeval. Konverentsi probleem sai püstitatud väga kitsalt – uurida, millal ja mis asjaoludel läheb teadlasel tarvis jumala mõistet mitteteoloogilises kontekstis. Mida peab silmas kvantmehaanik, kui ta ütleb, et “isegi jumal ei tee vahet kahe mikroobjekti vahel”? Mida tahab öelda keemik lausega “Jumal teab, mitu kaltsiumi aatomit on selles piimaklaasis”? Miks tuleb ette, et isegi uskmatu teadlane ei pääse teadusettekande tegemisel või loengus mööda jumalast?

Minu üllatus oli tohutult suur, et külastajaid oli üle 300. Seal oli teadlasi, kultuuriinimesi ja teisi. Tallinnast päris palju, Tartust vähem.

— Kuidas näeb välja usk teaduses?

— Teadlane kipub uskuma, et see, mis ta teeb, on tegelikkus. Sageli arvab just loodusteadlane, et ta uurib tegelikkust, ja usub, et see, mida ta teada saab, on tõde või vähemalt peaaegu tõde. See usk on nii sügav, et seda võib nimetada lausa usaldavaks uskumuseks. Usaldav uskumine on see, kui inimene ei oska isegi kahtlustada, et ta usub – ta arvab, et ta teab. Üldiselt iseloomustab usaldav uskumine müütilist mõtlemist. See on inimesele omane, ka teadlasele, sh mulle. Olin noorpõlves füüsik, täpsemalt astrofüüsik, ja mulle oli täiesti selge, et see, mida ma uurin, on maailm. Teadust tehes saan ma teada järjest uusi saladusi selle kohta, kuidas universum on kokku pandud. Arvasin, et kosmoloogia on väga austusväärne teadus, ja suhtusin salamisi küllalt üleolevalt humanitaaridesse, kes tegelevad lolli looma ehk inimese häguste ettekujutustega, samas kui mina tegelesin maailma kõiksusega – õilsa teadusega. Universumis on teadagi mõned pisikesed pallikesed, mida võime planeetideks nimetada, ja nende teatavat tüüpi hallitus on mõnikord väga iseteadlik. Aga see kõik on tühiasi, võrreldes tähtsate, kogu universumit kirjeldavate tõdedega. Kahtlustan, et paljud teadlased mõtlevad nii.

Kui teadus püüdleb objektiivsusele, aga teadlastele on omased usaldavad uskumused, siis tekib üpris kummaline olukord. Aga teadlased ise ei tule tihti selle pealegi, ka nemad järgivad väga inimlikku arusaama: kui me kõik koos eksime, eks ole meil siis ju õigus?

— Kas teadus polegi kõige kindlam tõe allikas?

— Oma usaldava uskumuse avastanud teadlasel on kaks võimalust: oma usku teadlikult kinnitada või hakata teadust tõe allikana kahtlaseks pidama. Võib mõelda ka nii, et teadus on ikkagi teatavat sorti käsitöö ja julmalt öeldes ei erine see suurt näiteks kingsepatööst. On ka kingseppi, kes tahavad tõde teada. Ja on nii teadlasi kui ka kingseppi, kes pole väga soliidsed. Aga teadusel endal on tõega pagana vähe pistmist. Teadus on midagi sellist, mis annab toimivaid tulemusi, aga teadlane kui inimene ei lepi sellega, vaid tahab ka tõde teada.

Lääne teadus tekkis, kui osa mõtlejaid hakkas kriitiliselt loodust uurima – umbes 16.–17. sajandil. Kuid ka kriitiline mõtlemine peab millessegi uskuma ja mõndagi sellest võib kahtlaseks osutuda. Nt miks võtab teadlane endale õiguse arvata, et ta saab aru maailmast, kust ta võtab veendumuse, et see on tõsi, mida ta usub?

Teadus kannab edasi keskaja absoluudi vaimu ja teadus on endiselt religioosne. Minu meelest leiame tänapäeva kõige usklikumad inimesed teadlaste hulgast. Teadlane võib rahumeeli öelda, et oma lapsest kui väga keerulisest olendist ta aru ei saa, aga ta saab aru universumist. Nii saab öelda vaid sügavalt religioosne inimene, kes usub, et talle on ilmutatud tõde universumi kohta.

— Inimene polegi võimeline maailma mõistma?

— Juba teisel sajandil väitis Tertullianus, et kõik, millest inimene aru saab, on rumalus. Täpsemalt ütles ta: “Ma usun, sest see on absurdne” – tõde saab ilmneda meile ainult absurdina. Ka Murphy seadus ütleb, et igal keerulisel probleemil on olemas lihtsad, kergesti mõistetavad valed vastused. See, millest ma aru saan, pole seda väärt, et sellest aru saada, võrreldes tegeliku tarkusega.

See ei ole nii aga juhul, kui on olemas absoluut – kui ma ise olen osa absoluudist või kui absoluut on end mulle ilmutanud, siis võin ma pretendeerida tõele. Aga kui see nii ei ole, mis siis õigustab minu pretensioone tõe tunnetamisele? Selle üle mõtiskledes märkame, et teadus on mõnes mõttes tegutsenud kui ususekt. Mõned kasulikud arvamused ja printsiibid (nt põhjuslikkus) võetakse aluseks ilma igasuguse tõestuseta. On ka väliseid sarnasusi. Nii on teaduses oma pühakud. Kes küll pole lugenud, kuidas kuri inkvisitsioon Galileid kiusas või Bruno teaduse pärast põletas. Paraku ütlevad faktid muud: Galileid ei kiusatud ning Bruno põletati teistel põhjustel. Kopernikut aga kirik hoopis aitas. Kui Kopernik kedagi kartis, siis kolleege. Õpikud kubisevad sellistest vigadest, sest kirjutajad peavad ideoloogiat tõeks.

— Kas teie loobusite usaldavatest uskumustest?

— Minu huvi teaduse nende aspektide vastu sai alguse, kui tegelesin veel astrofüüsikaga. Sel ajal oli astroloogiabuum ja mind hakkas huvitama, mis on selle põhjustanud ja kuidas inimesed saavad seda nii tõsiselt võtta. Hakkasin tegelema astroloogia ajalooga ning akadi keele ja kiilkirjaga. Antiikastroloogia on nii paljude teaduste kui ka pseudoteaduste paradigmade allikas. Tänapäeval on õnneks võimalik lugeda, mida Mesopotaamia astroloogid on kirjutanud. Teadlase positsioonilt on kerge pseudoteadlasi kritiseerida. Aga see, mis inimesed horoskoope uskuma paneb, pole sugugi nii lihtne. Kas tõesti on põhjuseks halb haridus või küündimatus, kas tõesti on see vaid pööbli harrastus?

Siis lugesin Thorndike’i raamatut “Maagia ja eksperimentaalteaduse ajalugu”, milles räägiti muuhulgas teaduse tabuteemadest. Märkasin, et astroloogiagi kuulub viimaste alla. Mõni aeg tagasi kirjutas hulk Nobeli preemia laureaate alla kirjale, mis oli suunatud astroloogia vastu, kuid hiljem selgus, et keegi neist ei teagi, mis on astroloogia. Kas see on siis teaduslik lähenemine? Arvan siiani, et minu tollane kriitika oli sisulisem kui ideoloogiline lahmimine.

Umbes samal ajal korraldasin Tõraveres noorte teadlaste interdistsiplinaarseid konverentse, kus viisime kokku täppis- ja humanitaarteadlased. Üllatusega nägin, et jutt ületamatutest erisustest on tihti liialdatud. Erinevused on sageli pisiasjades. Aga selle asemel, et leida ühisosa, toimub kildkondlik kaklus.

Mind mõjutas väga tugevalt ka Undo Uus – väga hea astrofüüsik Tõraverest, kes hakkas 1980. aastate lõpus väga jõuliselt materialismi vastu sõna võtma. Hakkasin kahtlema teaduse võimes kirjeldada tegelikkust. See kahtlus on aja jooksul süvenenud. Selle tee on läbi käinud paljud teadlased, kes on hakanud asjade üle mõtlema. Teadus kirjeldab tegelikkuse mudelit. Ma ei saa ju panna valemisse kivi, vaid panen näiteks kivi massi tähistava tähe m. Me ei saa mõelda asjade, vaid mõistetega. Aga see on juba mudel, mitte kivi ise. Ja mis kõige hullem, ka teadlane ise ei saa olla objektiivne, me peame arvestama vaatlejaga.

Kui tekib kahtlus, on usaldav uskumus kadunud. Siis on võimalik uskumuse üle arutleda. Kunagi arvasin, et filosoofia on udutamine, aga häda on selles, et tavakeel ei tee vahet targutamisel ja filosoofial. Kui ilmnes, et filosoofia on võimeline andma kohaseid ja tõsikindlaid teadmisi seal, kus teadus seda ei suuda, oli liisk langenud.

— Viimases Vikerkaares ilmus teie artikkel “Mis tunne on olla loll”. Kas teadusest loobumine tegi teist lolli?

— Ei, pigem andis see mulle võimaluse oma lollust mõista. Samal teemal esinesin aasta tagasi Vikerraadio “Ööülikoolis”. Ma jätsin kõrvale selle, kui ma ise arvan, et ma olen loll, ja kui teised arvavad, et ma olen loll. Mind huvitas, mis tunne on mul siis, kui ma olen tegelikult loll. Mis tunne on mul siis, kui ma tean asju valesti? Jõudsin järeldusele, et iga kord, kui mul tuleb peale tunne, et olen tark, siis ma olengi tegelikult loll. Teaduslik tarkus on tihti rumaluse eriti jõhker vorm.

Mis võiks olla positiivne? Meil on mitut sorti tarkusi. On igapäevatarkus ja on eristav tarkus, mida võib pidada ka teaduseks. Tegime kunagi hea kolleegi Roomet Jakapiga saateid makrokosmosest, kus rääkisime taevast ja põrgust, hinge rännakutest, keha ülestõusmisest pärast surma ning sellest, kuidas teadlased seda 18. sajandil uurisid. Tollal oli see väga tõsine teadus. Tänapäeval ajab 18. sajandi teadus auditooriumi naerma. Lohutame end, et tänapäevane teadus on sama naljakas 200 aasta pärast. Üksik trepiaste õhus on veider. Aga trepis on aste täiesti omal kohal. Nii on ka iga tarkus eraldi vaadatuna rumalus. Kuid koos moodustavad nad trepi, mis viib edasi, erinevalt rumalusest.

— Tarkus on seega taunitav?

— Tarbetust tarkusest tuleb loobuda. Aga loobuda saab ainult sellest, mis on olemas. Ei saa rikkusest loobuda, kui pole kunagi rikas olnudki. Ka tarkusest saab loobuda alles siis, kui see on olnud. Budistid nimetavad seda ületavaks mõistmiseks. Esimene etapp on igapäevatarkus, teine eristav tarkus ja kolmas ületav mõistmine.

SŠantideva on “Bodhitšarjavataras” öelnud, et varandus on kõige kestvam mõttetus, sest vaeva põhjustab nii selle hankimine, selle omamine kui ka sellest ilma jäämine, varanduse omajad ei pääse iialgi olemasolu vaevadest. Mulle näib, et see käib igasuguse omanduse kohta. Igasugune klammerdumine, ka teadmiste külge klammerdumine võib olla takistus selguse juurde jõudmisel. Tõeline tarkus on tarkusest loobumine.

— Kas olete jumala ja teaduse ühendamisega hakkama saanud?

— Jumal ja teadus ei ole ühendatavad sel viisil nagu liiv veeklaasis. Kui segaja käsi väsib, vajub liiv põhja. Nad on ühendatavad selle kaudu, et teadlased ise on inimesed ja neid huvitavad olulised asjad, kuidas üleüldse mõistlikult elada. Väärtusliku juurde võib viia mitmeid teid. Need kauged eesmärgid ei pruugi olla isegi päris selged, aga on üks eesmärk, mille nimel saame kohe tegutseda – teadust tuleb kaitsta tema enda eest.

Teadlased võtavad endale sageli tõe monopoli. Teaduslikkus on argument, millega pekstakse inimesi. Selline monopol on sellepärast kohutav, et ta jääb alles ka siis, kui tema väärtus on sisimas langenud. Ristiusul oli tohutu monopol ja see langes, sest seda võimu kuritarvitati. Nii väidavad ka teadusideoloogid, et teadus teab asju, mida ta tegelikult ei valda. Ka konverentsil küsiti, kuidas sai Newton uskuda jaburat ja vastuolulist piiblit. Aga ka teaduses on kogu aeg vastuolud! Terve 20. sajandi oli füüsikas tohutu vastuolu üldrelatiivsusteooria ja kvantmehaanika vahel ja see ei takistanud füüsikat suurepäraselt arenemast.

Arvan, et teadus ja usk ei ole kunagi vastuolus olnudki. Vastuolus on teadusideoloogia ja religiooniideoloogia. Mõlemad ajavad taga raha ja võimu.

— Mida võiks teaduse kaitseks soovitada?

— Teadus tuleb panna oma kohale. Sellisena saab teda ka väärtustada kui vahendit, millega on võimalik elus edasi jõuda ja millega saab seletada paljutki siin maailmas. Aga talle ei tohi anda tõe monopoli. See võib viia meid kõige suuremasse eksitusse. Teadus on võtnud endale õiguse väita, et elu lõpeb surmkindlalt surmaga. Aga mis siis, kui teadus eksib ja me peame ka pärast surma oma tegude eest vastutama? Me ei tea ju, kas inimene on lõplik aatomite hulk või osa lõpmatusest. Kas üks hulk aatomeid moodustab mustad sokid, mis haisevad, ja teine hulk aatomeid moodustab aju, mis mõtleb?

Et teadust tema enda eest kaitsta, tuleb kokku leppida, et teadus on inimlooming. Minu meelest ei madalda see teadust, vaid ülendab. See viib teaduse kunstiks kunstide hulka ja teeb teadlastest kunstnikud.

— Kas teadlane peaks jumalat uskuma?

— Inimestele tundub olevat selge – sa kas usud jumalat või ei usu. Aga kes see jumal on, kellesse peaks uskuma? Kas absoluutsete printsiipide isikuline või mitteisikuline kandja? Aga võib-olla on olemas mingid korrastavad printsiibid, mida me ei tunne ja mida pole võimalik mikrotasandil märgata? See, keda me jumalaks nimetame, ei pruugi olla üks teistlik jumal, ta võib olla midagi hoopis üldisemat. Küsimus, kas on olemas midagi, mida saab käsitada jumalana, on täiesti päevakorral.

On selline ütlemine: kui teadlased ähkides-puhkides mäekurule jõudsid, leidsid nad eest teoloogid, kes olid seal sajandeid oodanud. On terve rida küsimusi, mis on inimesele põhimõtteliselt olulised, et oleks võimalik hästi elada. Aga kui teadus hakkab neile küsimustele vastuseid otsima, on asi halb. Teadus ei ole päästja, teadus võib anda ainult vahendeid. Otsustab ikkagi inimene.

— Kas teie olete jumala leidnud?

— Kierkegaard on väga hästi öelnud: selline jumal, kes laseks ennast tõestada, ei oleks seda väärt, et teda uskuda. Nii et ilmselt jumalat ei saagi tõestada. Mulle meeldib hoiak, et me oleme kutsutud kaasloojaks moraalsesse universumisse, meie tahe on vaba ja me saame valida hea ja kurja vahel. Võib-olla ongi see vaba tahte hind, et me oleme lollid ja lollusest otsustame ka valesti. Aga keegi ei keela meid püüdlemast tarkuse poole. Inimesele on seda ülimat tõde vaja.

Mina ei ole prohvet, ma pole mingisugune tõekuulutaja. Mulle pole midagi ilmutatud, ma ei ole jõudnud ületava mõistmiseni ega tajunud tõde. Ma olen lihtsalt osa protsessist. Eks ma päritolult olen ikka teadlane ja jään selleks ilmselt surmani. Kui ma mõnda näiliselt teadusvaenulikku asja arutan, siis vanad kolleegid tihti küsivad, kas ma olen ära pööranud ja kui kaua ma kavatsen lollitada. Aga mind hämmastab siiralt, et kõige jaburamaid seisukohti arendades moodustub neist teatav vastuoludeta tervik.

Enn Kasak

•• Sündinud 24. septembril 1954 Võrumaal Navi külas

•• Räägib emakeelena lõunaeesti keelt

•• 1981 lõpetas Tartu ülikooli teoreetilise füüsika erialal

•• 1990 sai füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi

•• 1981–1995 Tartu observatooriumi teadur

•• 1995–1997 Võru instituudi direktor

•• 1998–2001 pedagoogikaülikooli ja õigusinstituudi dotsent

•• Alates 2001 Tallinna ülikooli teadusfilosoofia õppetooli dotsent

•• Peamised uurimisvaldkonnad: galaktikate füüsika, kosmoloogia, lõunaeesti keel, astraalmütoloogia, teadusfilosoofia ja argumentatsiooniteooria

•• Avaldanud 52 teaduspublikatsiooni, sh raamatu “Iidne tähetarkus” (2003)

Konverents “Jumal teaduses”

3.–4. veebruarini korraldasid Enn Kasak Tallinna ülikoolist ja Anne Kull Tartu ülikoolist Tallinnas konverentsi “Jumal teaduses”, millel esitatud ettekanded jõuavad kevadel kogumikuna ka paberile. Tänavuse konverentsi edust tiivustatuna loodavad korraldajad järgmisel aastal kutsuda konverentsi ellu juba rahvusvahelisena.

Esinesid Renate Pajusalu (TÜ) “Jumal ja kurat argikeeles”, Mart Raukas (TLÜ) “Jumala silm ja jumala kulm”, Enn Kasak (TLÜ) “Kuradi tark jumala loll”, Anne Kull (TÜ) “Ühesugused sõnad – erinevad tähendused”, Meelis Friedenthal (TÜ) “Täiuslikust nägemisest”, Peeter Lorents (Estonian Business School) “Jumalikkusest süsteemsuses”, Enn Tõugu (akadeemik) “Jumal infosfääris”, Piret Kuusk (TÜ) “Jumala taandumine füüsikast: jumala silmast vaatleja silmani”, Jaak Jaaniste (Tartu observatoorium, maaülikool) “Taevane tarkus”, Mihkel Kaljurand (tehnikaülikool) “Keemia – metafüüsika vaene sugulane”, Ain Riistan (TÜ) “Teoloogide jumalad”, Aleksander Pulver (TLÜ) “Prokrustese printsiip psühholoogias, rääkimata koerast”, Linnar Priimägi (TLÜ) “Lotman ja Leibniz: semiosfäär ja jumal”, Peeter Müürsepp (Audentese ülikool) “Evolutsioon vs intelligentne disain”, Katrin Velbaum (TÜ) “Jumala vägi Newtoni füüsikas”, Arne Hiob (EELK usuteaduse instituut) “Teoloogia kui teadus” ja Roomet Jakapi (TÜ, tehnikaülikool) “Robert Boyle, korpuskulid ja surnuist ülestõusmine”.