Gary Numan: „sünteka” avastamine oli juhus
•• Ajakirjas Rolling Stone küsiti teilt aastal 2000, et „praegu tundub senisest rohkem olevat 1980-ndate süntesaatorimuusikast mõjutatud bände”. Mulle tundub, et nüüd, pea kümme aastat hiljem, pole mitte midagi muutunud, ma võin küsida sedasama. Kuidas teile tundub?
Süntekamuusikaga on pidevalt midagi toimunud juba viimased 20 aastat! Sünnib ja sureb palju selliseid bände, aga ei tule mitte midagi meeletult suurt, massiivset. Kuigi osa neist on juba tükk aega tegutsenud, kas või NIN. Mulle on ainuke probleem see, kui muusika tegemiseks „minnakse tagasi” 1980-ndatesse ja kopeeritakse.
•• Mida te enda vanade hittide esitamisest arvate?
Ma ei tee seda väga palju. Ütleme, et 20 looga kontserdil on umbes kuus-seitse vana lugu, mõni on uus ja ülejäänud viimastelt plaatidelt. Tasakaalu nende vahel on tegelikult üsna raske leida. Sest publik tahab ühte, näiteks laulu „Cars”, kuid sina tahad neid hoopis teise kohta viia. Pean nagu võitlema oma armastuse vastu uusi asju teha, et publikule ka heameelt valmistada. Ma ise naudin uute asjade laval tegemist, aga näiteks Inglismaal ei saa anda kontserti ilma laulu „Are „Friends” Electric?” esitamata.
•• Alustasite tegelikult punkmuusikast (ansamblis Tubeway Army). Kuidas komistasite süntesaatori otsa?
See oli puhas õnn ja juhus. Läksin stuudiosse salvestama punk-albumit. Kuigi tegelikult mulle punk üldse ei meeldinud ja ma tegin seda vaid selleks, et plaadilepingut saada. Ega ma tegelikult ei teadnud ka päriselt, millist muusikat pungi asemel teha. Seega olin natuke jännis.
Igatahes, seal stuudionurgas oli üks süntesaator, millele eelmise bändi transamehed järele pidid tulema, kuid ei tulnud ning stuudio lubas mul seda kasutada. Ma ei teadnud sellest pillist midagi, kuidas seda valmis panna ega miskit. Lihtsalt mängisin nuppudega ja minu meelest oli see, mis sealt välja tuli, kõige võimsam heli, mida olin iial kuulnud. Kuigi me ise mängisime väga karmi bassi!
•• Pärast suurepärast algust oli teil tegelikult raske uuesti edu saavutada. Püüdlesite kommertsedu poole, aga kukkusite alati läbi ja jõudsite uuesti tippu, kui raha taga ei ajanud.
Jah, mul oli suurepärane algus, aga 1990-ndate alguses müüsin vähem plaate, kui veel tundmatus punkbändis olles! Müüsin kontsertidele nii vähe pileteid, et ainult kaks esimest rida olid täis. See oli nii piinlik ja masendav. Arvan, et lõpuks päästis mind oma karjäärile käega löömine, allaandmine. Kui „Sacrifice’i” (1994. aasta album – T. L.) kirjutamist alustasin, siis mul plaadilepingut ei olnud, mul ei olnud midagi ja kirjutasin lihtsalt taas armastusest laulukirjutamise vastu. Ma polnud seda naudingut kümme aastat tundnud. Kõik need põhjused, mis mul olid teismelisena muusika tegemiseks ja armastamiseks, kõik need meenusid taas.
Praegu on mu muusika sünge ja raske, selline, nagu mulle meeldib, sest mind ei huvita, kas lood jõuavad raadiosse. Minu eesmärk on endiselt armastada seda, mida teen. Kõik ülejäänu – kommertsedu ja raadiohitid – on lihtsalt hea boonus.
Rabarocki peaesineja
Gary Numan
Sündinud 1958 Londonis
•• Sai varajases eas kitarri ja hakkas sellel 15-aastaselt laule kirjutama. Lõi koos oma onuga 1977. aastal bändi Tubeway Army, millega tegi enne laialiminekut hiti „Are „Friends” Electric?”.
•• Alustas 1979. aastal soolokarjääri, kohe vallutas tema esimene singel „Cars” edetabeleid ja on siiani klassika.
•• 1980-ndad nägid Gary Numani kiiret ja karmi langust.
•• 1990-ndatel tõusis Numan kultuse-staatusesse ja inspireeris paljusid bände nagu Beck, Tricky, Queens of the Stone Age, Smashing Pumpkins, Foo Fighters, NIN, Marilyn Manson jt. Ka hakkas tõusma tema karjäärikõver. 2000-ndatel hakati Numanit kutsuma ka elektroonilise muusika ristiisaks.
•• Gary Numan esineb Järvakandis Rabarocki festivalil sel laupäeval, 13. juunil.
Intervjuu täisversioon www.melu.ee
