Gavin Bryars: Eestis on mingit erilist vaimsust
“Väga religioosne – ristimärk,” osutab ta pooliti muheledes imeriista navigatsioonipaneelile. Selgitan, et tegemist on tavalise mp3-mängijaga, mis toimib ka diktofonina. Selle peale sõnab Gavin: “Vanasti olid meil sellised suured kassettidega masinad hiiglaslike mikrofonidega, mida topiti nina alla. Nüüd on kõik muutunud.” 65-aastane helilooja räägib kiiresti ning entusiastlikult, jättes samas sisemiselt rahuliku mulje.
Tutvustage lähemalt oma teoseid, mida RAM neljapäeval maailma esiettekannetena esitab.
Paar aastat tagasi kirjutasin rahvusmeeskoorile kolm uut lugu, millest üks põhines šoti luuletaja Edwin Morgani tekstidel. Ka käesoleva kontserdi jaoks tahtsin kasutada tema loomingut. “Meene” ja “Kutse” sõnaline osa pärinebki samalt autorilt.
“Ian brokis/kaitsetornis” tekst on aga ühelt teiselt šoti poeedilt, George Bruce’ilt. Kasutasin tema loomingut eelmisel aastal ühes teoses Kronose kvartetile ja väikesele koorile ning tahtsin nüüd kirjutada veel midagi koorile ja keelpillidele. Pealegi kõlab tuleval kontserdil ka Schuberti “Vaimude laul vete kohal” samasugusele koosseisule.
Kontserdil kuuleme ka teost “Hüvastijätt Sankt-Peterburiga”. Mida see endast kujutab?
See on kontrabassikontsert, mille kirjutasin viis aastat tagasi. Kontserdil kõlab teose teine ettekanne ning seekord me ka salvestame. Siin leidub jällegi seosed siinse regiooniga. Ka minu abikaasa on venelane, pärinedes nimelt Peterburist.
Olles ise ka kontrabassist, olen enamasti püüdnud vältida kirjutamist kontrabassile, sest ei taha oma loomingus lasta end piirata sellest, mis on mul “käpas”. Ent töötades oma kolmanda ooperi kallal, puutusin kokku mõnede vene bassilauljatega. Sealt kerkiski esile idee “vene bassist”. Samas on minu tuttava Gary Karri valduses – suurepärane kontrabassimängija! – kuulsale vene päritolu dirigendile Serge Koussewitzkyle [Sergei Kussevitskile] kuulunud kontrabass. See ei ole tema oma, kuid ta võib seda kasutada, hiljem aga peab järgmisele muusikule edasi andma – milline ilus mõte! Toda vapustava kõlaga instrumenti hüütakse tema päritolu tõttu ka “vene bassiks”. Need kaks asja – bassilaul ja kontrabass – said niisiis kokku üheks ideeks.
Tekst pärineb aga Glinkalt. See on osaliselt üsna melanhoolne poeem – luuletaja õhkab, et Peterburg on ilus linn ning tal on kahju, et peab sealt lahkuma jne. Siis aga tuleb rõõmus refrään: ma olen nii õnnelik, et saan siit minema, kuna Peterburis on üks jama teise otsa – naised ajavad mind taga, inimesed jahivad mu raha jne. Mina aga kasutasin ainult kurba osa.
Kuna teose nimi on tegelikult ikkagi “Kontrabassikontsert,” alatiitliga “Hüvastijätt Sankt-Peterburgiga”, siis seondub see ka minu “Tšellokontserdiga,” mille alapealkirjaks on “Hüvastijätt filosoofiaga”.
Olete mõnda aega filosoofiat tudeerinud. Kuidas jõudsite otsusele pühendada end hoopis muusikale? Kas olete filosoofiaga päriselt “hüvasti jätnud”?
Ega filosoofiale selga keerata pole võimalik, kui oled juba sellega juba pikemalt kokku puutunud – mingit pidi jääb ta mõtlemist mõjutama. Samas oli minu puhul selline akadeemiline valik täiesti juhuslik – ma ei saanud ülikoolis ainult muusikat õppida, pidin midagi kõrvale võtma. Siiamaani loen ma aeg-ajalt filosoofilist kirjandust. Ning vahel tuleb midagi ette, mis paneb mind neid küsimusi loominguliselt vaatama. Näiteks soovitas keegi Iirimaalt mulle hiljuti üht projekti, mis põhineks Richard Walli raamatul “Wittgenstein Iirimaal”, ning ma kaalun praegu seda. Eriti imponeeris mulle analüütiline keelefilosoofia – nt Russell, Searle, Austin ja Wittgenstein –, mis ütleb, et kuna asjad, millega tegeleb filosoofia, on ideelisel tasandil niigi keerulised, tuleb vähemalt kirjelduskeel hoida võimalikult lihtne.
Samas paeluvad teid kuuldavasti ka Wittgensteini “müstilised” aspektid...
Kindlasti. Wittgenstein on küll väga ratsionaalne mõtleja, paiguti ilmneb tal aga peaaegu “zenbudistlikke” jooni...
“Millest ei saa kõneleda, sellest tuleb vaikida...”
Täpselt! See “Loogilis-filosoofilise traktaadi” viimane lause pühib sisuliselt minema kogu selle eel käiva range ja loogilise arutluse. Minu meelest on see isegi maailmakirjanduse seisukohalt üks mõjuvamaid lõpetusi.
Kas zenbudismi mõjud jõudsid teieni John Cage’i kaudu?
Jah, Cage on minu jaoks väga oluline. Puutusin tema muusikaga kokku veel koolipoisina 1950-ndate lõpus ja 1960-ndate alguses. Hiljem töötasin temaga koos. Ta oli erakordne isiksus ning suur vabastaja. Kõige tähelepanuväärsem tõik tema puhul oli see, et heliloojad, kes töötasid temaga koos või olid temaga lähedalt seotud, ei hakanud kunagi tema moodi kõlama. Ta justkui andis omal sundimatul viisil sulle loa minna ja olla sina ise – kuid inspireerituna tema vaimukergusest.
John Cage olevat ka teid õpetanud, kuidas ennast oma muusikast distantseerida. Mismoodi see käib?
Cage’iga esimest korda kokku puutudes mängisin palju improvisatsioonilist muusikat, komponeerides olin aga otsekui teine inimene. Improviseerides ollakse ju täielikult hetkesse haaratud, otsuseid tehakse kiiresti, instinktiivselt, kollektiivselt, kunagi ei astuta tegevusest välja. Cage oli minu jaoks täielik vastand – absoluutne tüüne distantsitunnetus. Viimaks ma leidsingi, et improvisatsioonis on oma piirangud, mis tulenevad isiksustest, kellega koos musitseerid, ja sinu enda mänguharjumustest. Kompositsioonis aga on võimalik eemalduda kõigest sellest asisest ning tulla hoopis uute ja ennastki üllatavate ideede peale.
Paistab, et olete kaasaegse tehnoloogiaga sina peal. Oled teinud näiteks koostööd plaadikeerutaja Philip Jeckiga ning Aphex Twiniga, kes töötles teie ““Titanicu” uppumist”. Olete seda versiooni kuulnud? Kuidas meeldis?
Väga meeldis. See, mida ta tegi, oli väga intelligentne ja huvitav. Olen tema remiksi isegi kasutanud “Titanicu” esitusel taustafoonina – justkui väikese kummalise mootorina, mis kord peatub, kord käivitub.
Sellega oli aga nii, et kuulsin plaadifirmast: Aphex Twin pidada tahtma teha minu teosest töötlust ning küsib minult selleks luba. Arvasin, et ta teeb selle niikuinii ära, loaga või ilma. Niisiis otsustasin, et lasen tal küll toimida enda parima äranägemise järgi, ent annan talle kaasa võimalikult palju materjali ja infot, mida ta saaks kasutada. Nii et see oli rohkem koostöö. Hiljem oleme ühe korra juhuslikult kohtunud ning ta paistis olevat kuidagi väga häbelik. Aga minu meelest oli see väga hea töötlus ja ma olen selle üle õnnelik.
Räägime veel Eestist. Eelmisel aastal lavastas Peeter Jalakas Tallinnas “Õnne valemi”, millele kirjutasite muusika. Kas jäite lõpptulemusega rahule?
Mitte täielikult. See oli hea ja huvitav tükk, aga oleks võinud olla veel parem. See ei olnud veel päris valmis. Peeter arvab muide samamoodi. Ta on plaaninud tüki uuesti üles võtta ning ümber töötada. Võib-olla muuta natuke teksti, töötada ümber lavastuslikku külge vms. Kohtume hiljem sel nädalal, sööme lõunat ning räägime sellest. Tahaksime lavastuse uuesti esitusele tuua ning miks mitte ka väljaspool Eestit, nt Berliinis.
Aitäh intervjuu eest. Kas tahaksite veel midagi lisada?
Jah, tahaksin öelda, et Eesti ja üldse Baltimaad on mulle aja jooksul väga südamelähedaseks saanud. Ka Michael Nymani abikaasa on eestlane ning oleme omavahel head sõbrad. Samuti elab minu kodukohas palju Eesti päritolu inimesi, kes on kunagi sinna emigreerunud. Ning mulle meeldib siin väga töötada – siin on mingi eriline vaimsus, mida on mujalt raske leida. Eesti muusikud on tasemel, ja muidugi ka heliloojad. Arvo Pärti ja Veljo Tormist tundsin juba varem, kuid alles hiljaaegu polnud ma veel midagi kuulnud Toivo Tulevist, kes kirjutab fantastilisi teoseid.
Muusikust heliloojaks
Gavin Bryars
Sündinud 1943. aastal Yorkshire’is
Õppinud filosoofiat Sheffieldi ülikoolis. Alustas muusikukarjääri džässbassistina vabaimprovisatsiooni liinis. Jättis improvisatsioonilise muusika kõrvale 1966. aastal, pühendus heliloomingule ning töötas Ühendriikides koos John Cage’iga. Tegutsenud muusikakriitikuna, töötanud aastaid pedagoogina.
Esimene suurem teos oli “Titanicu uppumine” 1969. aastal. Kõige kuulsamaks peetakse aga taiest “Jesus’ Blood Never Failed Me Yet”, mida leidub eri pikkustega versioonidena – 59 sekundist 74 minutini. Mõlemat teost on Eestis ka esitatud.
Oli 2003. aastal koos Steve Reichiga NYYD-festivali peakülaline.
