Geinoorte tellitud näitus näitab pere mitut palet
•• Kuidas see näitus sündis?
Anna-Stina: Sain möödunud sügisel Eesti gei noorte (EGN) ühingult tellimuse korraldada kunstinäitus, mis haakuks planeeritava festivaliga. Ning kuna mul endal kureerimise kogemus puudus, siis palusin kampa Jaanus Samma.
EGN-i soov oli, et siin ei osaleks vaid diplomeeritud kunstnikud, vaid ka inimesed kogukonnast, eri vanusegruppidest ja ka kunstnikud Lätist-Leedust. Aga kuna eelarve on null, siis on Leedust vaid üks töö. Ning üks kunstnik ka Taanist, kes leidis meid neti kaudu.
•• Seega olete pigem demokraatlikult isetekkelised?
Jaanus: Kuraatori vaatenurgast oleks oluline toonitada seda, et meil oli võimalus valida eri fookuste seast, mis festivalil esindatud. Ning meie valik oli perekonnatemaatika.
Anna-Stina: Kuna partnerlusseadus on aktuaalne, siis tundus ka see teemapüstitus olulisena.
•• Kui palju teil oli näituse koostamise protsessis dialoogi kunstnikega?
Anna-Stina: Oli vanemaid töid, mis olid juba varem valmis ning paarilt kunstnikult tellisime ka spetsiaalselt näitusele. Kuid see oli päris keeruline – osa töid, mis olid juba valmis, käsitlesid perekonda liiga kitsalt ja jätsime välja. Meie eesmärgiks oli seda mõtestada laiemalt, tänapäevasemalt.
Jaanus: Samal ajal ei tahtnud me vaid LGBT-perekondadele (LGBT – lesbian, gay, bisexual, transgender) keskenduda ja rääkida geiabieludest. Pidasime oluliseks tuua välja ka seda mitmekesisust, mis valitseb heterokogukonna peremudelites. Üksikemad, lahutused, partnerite paljusus… Püüdsime esile tuua varjukülgi ja probleeme.
Anna-Stina: Meil unustataksegi tihti ära, et partnerlusseadus kehtib ju ka heteropaaridele, see ei ole vaid geiteema.
•• Kas selline kunst eeldab tugevat sisemist probleemi, mingit trombi, mis siis on vaja kunsti abil liikuma saada?
Anna-Stina: Kusjuures sellise kunsti tegemine on dialoog iseendaga. Ma ei võta persooni autoportreedel kunagi kui iseenda ainuvõimalikkust – see on teine varjatud mina, kellega räägin. Tundub skisofreeniline?
Jaanus: Anna-Stina on kindlasti autobigraafilisem kui mina.
Anna-Stina: Aga sul on ka see teema ju alati sees!
Jaanus: Minul käib see hooti. Pargiinstallatsiooni tehes on sealt keeruline seksuaalsust välja lugeda, kuid näiteks viimane projekt koos Alo Paistikuga oli puhtalt seksuaalsete stereotüüpidega tegelev. Pean oluliseks, et kunstnik tunneks end vabalt – laseks selle välja, mis sisimas pakitseb. Nii on aus.
•• Kui palju näete seksuaalsusega (või soorollidega) tegelevas kunstis isiklikkust, kui palju n-ö formaati ja sisutühje klišeesid?
Anna-Stina: Me vaatasime just eile filmi Allan Ginsbergist. Kui ta pöördus oma muusa, oma sõbra poole väga avatuna, püüdmata meeldida oma isale – siis ta jõudis põhjani ja sai mürast lahti. Küsimus on selles, kui kaugele julgeb keegi minna.
Jaanus: Mina usun, et küsimus on ka professionaalsuses. Hea kunst ei jää klišeedesse kinni.
••Soovitage üht tööd kunstihoone näituselt „Sõnastamata lood”!
Jaanus: Mina soovitan problemaatilist Liisi Eelmaa ja Minna Hindi tööd homofoobidest, kes iseend sisse räägivad. See vaatenurk on näituse tervikut silmas pidades väga oluline. Oluline ongi see, kuidas ka tööd hakkavad üksteist mõjutama.
Anna-Stina: Mina soovitaks Marcus Lindeeni filmi „Kahetsejad”, kus kaks vana meest räägivad oma elust naistena ja miks nad pärast seda kahetsesid.
•• Kellele see näitus on mõeldud? Mis on eesmärk?
Anna-Stina: Minu jaoks on oluline, et kunstnikud, kes siin esinevad, püüavad korra mõtestada ka seda maailma, milles elame. Iseasi, kui palju on tegelikult võimalik mõista…
Sandra Jõgeva, kes tegi näitusele kolm pulmatorti – temaga oleme viimaste aastate jooksul väga palju seda teemat arutanud ja on väga oluline, et ta julgeb sel teemal ka sõna võtta.
Jaanus: See näitus on ühtlasi ka festivali infopunkt, meil lehvivad õues vikerkaarelipud ning siin käib tõesti palju inimesi.
•• Kui palju teete koostööd kunstihoone suurnäitusega „Sõnastamata lood”?
Jaanus: Nii neilt kui ka meilt varastati ära vikerkaarelipud ning kuna nad teevad politseisse avalduse, siis otsustasime samuti teha. Ja ma soovitaksin väga selle näitusega kaasnevat programmi, näiteks reedel on Vabaduse väljakul presidendi kõne ettelugemine – see tundub oluline aktsioon.
•• Mida tähendab teie jaoks vabadus?
Anna-Stina: See, kui vikerkaarelippu ei rebita ära ja ma võin selle kartmata oma aknale riputada. Kui ei ole foobiat, hirme ja ignorantsust. 1
Pane tähele:
* Näitus „Perekond” kuni 11. juunini Märzi projektiruumis
* „Sõnastamata lood” kuni 26. juunini Tallinna kunstihoones
