Jaan Tootsen tegi filmimaailmas endale nime Uue Maailma seltsist kõneleva dokumentaalfilmiga, mis rääkis nähtusest, mis kujunes või oli kujunemas Eesti ühiskonnas murranguliseks. 2000-ndate alguses tundus idee boheemlastest, kes ühes asotsiaalidelt üle võetud Tallinna puumajas koos putru keedavad ja luuletusi loevad, tavalisele inimesele päris kummaline. Nüüd käib vaat et igaüks asumiseltsi koosolekul haljastuse teemal arutlemas. Uue Maailma positiivne kuvand muutis sellise eluviisi ühtäkki suisa normatiivseks. Ühesõnaga, Uue Maailma kohta tehtud filmiga sai Tootsen uue maailmakorra Zeitgeist’i ilusti purki, kui andis oskuslikult üldistusjõudu sellele, mida ta Erko Valgule ja kompaniile naha vahele pugedes nägi.

Vintage-jalgratas oli ka Uue Maailma vapisõiduk. Nii on „Velosoofid” teema poolest justkui „Uue Maailma” väiksem, pooletunnine vend, kuid kaadris on hoopis teine seltskond maailmamuutjaid, kelle stiil viitab rohelise eluviisi asemel tänavaspordi mõjudele ja moodsatele ametitele.

Tour d’ÖÖ on üritus, kus mass rattureid vallutab linnatänavad ning tulemuseks on ühelt poolt sotsiaalliikumine ja teisalt puhas rõõm – korraldajad on moodsad linnaliikluse filosoofid, kellele Tootsen on pannud kontrasti andma üksildased rattauitajad Fred Jüssi ja Valdur Mikita. Me näeme peamiselt ülesvõtteid, kus noored Tallinna vanamoodsast liikluskorraldusest massiga üle sõidavad. Veidi pinget on sõidu korraldajate nägudes, kui inimesi järjest juurde vurab. Kuid midagi kurja ei juhtunud ja filmi saatus on püsida tüünelt informatiivne.

„Velosoofides” on filosoofiat vähem, kui pealkiri lubab, kuid linnaratturluse näitamine suurel linal on ka positiivse aktsiooni osa. Pealegi on ilme, mis on autojuhtidel, kelle tuhat ratturit on ristmikule ootama jätnud, täiesti hindamatu. Selline on ka Jüssi hinnang jalgrattale: geniaalne leiutis, mida saab otsatult nautida.



„Velosoofid” (2013)
R: Jaan Tootsen

O: Mihkel Soe, Erik Norkroos, Ivar Taim

Linastub tänasest Sõpruse kinos