Genti groteskikunstnik Eestis
Neljapäeval avati Rotermanni soolalaos Belgia maalikunstniku Jan Van Imschooti isikunäitus “Müstilised patud ja kaasaegsed värvid. Ümberhindamise asupaik”. Juba pikavõitu pealkirjast paistab, et mehel on palju öelda – tal on pakiline vajadus ümber jutustada mineviku ja tänapäeva maalikunsti suhet, mis Flaamimaal ja üldse Madalmaades on kahtlemata hiiglaslik ülesanne.
Tsiteerimishimu
Sellele näitusele annab ilme historitsistlik tsiteerimishimu. Ja flaamidel on, mida minevikust tsiteerida.
Imschoot pole kitsalt kolklik ja kiivas, ta laseb lõuendeile voolata kõikidel Madalmaade 16. ja 17. sajandi maalikunsti saavutustel. Van Dyck’i, Rembrandti, Vermeeri ja Boschi varjud tantsivad sel näitusel pildilt pildile. Nende paleti koloriit, heletumeduste varieerimine, kompositsioonivõtted ja pildiruumi ehitus segunevad omavahel, luues ül-distuse mainitud sajandite kunsti pildikeelest Põhja-Euroopas.
Ka ikonograafilised motiivid on suuresti samad: ristikandmine, pattulangemine, patus pü-herdamine, stigmad usukannataja kätel, sekka üks vandenõu-lane Caesari elu kallal ja muidugi hulk paraadportreid, mis pärast renessanssi tõid kuulsust paljudele Madalmaade meistritele.
Kui asi piirduks minevikumaailma imiteerimisega võiks see artikkel siin lõppedagi. Paraku seisame sel näitusel vastakuti ka Kaido Ole, Rein Langi, Mare Tralla ja Kiwa portreedega ning see sunnib ettevaatlikkusele. Ju siis pole asi päris puhas, ju on minevikuhaibile lisatud ka väike omapoolne münt.
Nii ongi, ning see münt pole mitte väike ja sel on suisa kaks külge. Imschoot maalib visioone 17. sajandi maalikunstist palju vabama käega kui ammusurnud meistrid. Ta töös on ekspressiivset maneeri. Ja see vähendab mineviku võimu. Näib, et ajaloolisi eeskujusid on läinud tarvis vaid selleks, et nende peal trampida. Meil Eestis tarvitasid noored isatapjad kümme aastat tagasi Pallase koolkonda just selleks. Tõsi, meie kunstis ei tulnud mängu visuaalsed parafraasid, kambakas tehti ära leheveergudel.
Hävitab aupaistet
Niisiis, Imschoot pole ilmsüüta minevikujünger, vaid groteskimaias parasiit, kes tunneb mõnu kunstiajaloo pühapiltide desakraliseerimisest, nende aupaiste ja ülevuse hävitamisest. Kui 17. sajandil jõudsid paljud flaami maalikunstnikud haljale oksale arvukate portreetellimuste toel järjest varakamatelt pürjeliprouadelt, siis Imschoot võitis kunstiüldsuse tähelepanu mõni aasta tagasi sellega, et viskas kogu selle paraadliku lürismi ja kammerliku pidulikkuse aadressil mürgist nalja. Ta maalis prouade silmadesse krokodillipisaraid, mis paisusid kobrutavaks limaks, ja kätele messianistlikke stigmasid, mis rebenesid mädanevateks haavadeks.
Ühegi tellija südant ta sellega ei võitnud, kuid sarnaselt Hieronymos Boschiga avas ta ukse sürreaalsete visioonide ja maailmalõpumeeleolude maailma.
Nagu öeldud, tegu on lahke mehega, kes ei muretse oma autorsuse pärast. Ta möönab, et mineviku ready-made’i tähendused on ta maalide kaasautoriks ja läheb veelgi kaugemale. Eelmainitud eestlastel palus ta nende portreedele lisada ka omalt poolt mõni kõnekas detail. Tulemuseks on see, et Imschooti näitus on endale saanud ka osa Ole, Tralla ja Kiwa loorberitest. Mis omakorda meenutab käibetõde Madalmaade kunstiajaloost – neil ahtratel merealustel soistel mätastel polnud ruumi suurte isiksuste suveräänseks õilmitsemiseks, edu seiras hoopis neid, kes mõistsid teistega tsunftis koostööd teha.
