Georg Malvius on valmis “Jesus Christ Superstarist” loobuma
Kuidas vaatate praegu sündmustele, mis hakkasid arenema, kui teatasite soovist lahkuda Vanalinnastuudio kunstilise juhi ametist?
Väga raske nädal. Olin Vanalinnastuudio töösse ja sealsete inimeste seltskonda väga sisse elanud. Asi polnud nii, et ärkasin ühel hommikul ja mõtlesin, et nüüd võiks vahelduseks midagi muud teha. Tundsin endal survet lahkumiseks.
Mõned inimesed on nüüd konkreetselt minu vastu pöördunud, ma pean näiteks silmas minuvastast kommentaari Postimehes. Minust on tehtud kaabakas ja ma ei saa sellega leppida.
##On see olnud teie karjääri dramaatilisim nädal?
Mitte päris. Olen juhtinud teatrit Soomes ja kolme teatrit Rootsis. Kuigi sellistel asjaoludel pole ma varem kusagilt lahkunud, on teatrist teatrisse liikumine alati keeruline. Tavaliselt lahkun alati hetkel, kui tunnen, et minust ei ole teatril enam kasu, et teha ruumi teistele. Ei ole hea, kui teatril on liiga kaua üks juht.
Kuidas hetkel Eestisse ja eestlastesse suhtute?
Väga hea küsimus. Ma ei saa lasta sellel, mida mõned inimesed minust täna arvavad, muuta minu arvamust sellest rahvast, riigist ja kultuurist. Olen Eestiga väga seotud, alustades sellest, kui Jüri Krjukov mind “Viiuldaja katusel” ajal Eesti fänniks kasvatas. Olen siin ju palju erinevaid asju lavastanud ja publikult väga sooja vastuvõtu saanud. Selles osas pole midagi muutunud. Muidugi olen kurb, et mõned inimesed minusse teistmoodi suhtuvad, eriti kurb on, kui mind tembeldatakse süüdlaseks fakte teadmata. Loomulikult olen ka mina vigu teinud, aga mitte põhimõttelistes küsimustes.
Mis vigu teie Eestis tegite?
See on raske küsimus ja vajab põhjalikumaid selgitusi, milleks praegu pole aeg veel küps. Mõnikord pühendun oma tööle niivõrd, et hea lõpptulemuse huvides muutun ka ümbritseva suhtes ülinõudlikuks. Ma ei usu kusjuures, et ma selles osas oluliselt erineksin teistest Eesti andekatest lavastajatest.
Tihedalt koos töötades tuleb ette ka inimestevahelisi probleeme, mis tavaliselt kiiresti lahenduse leiavad. Nii et ma olen nõus, et olen oma töös väga nõudlik ning et vahel tuleb ette inimestevahelisi konflikte, aga ma ei tea, et oleksin teinud mingeid põhimõttelisi vigu, mis oleks Vanalinnastuudiole või Smithbridge Productionsile probleeme kaasa toonud. Mis puudutas näiteks minu tehtud ettepanekuid repertuaari valikul, siis küsisin alati teatri võimaluste kohta – kuigi lõplikud finantsotsused ei olnud minu langetada. Kui keegi tegi minu omast parema ettepaneku või enamus arvas teisiti, siis arvestasin sellega.
Oli teie lahkumine siis erinevate töökultuuride kokkupõrge?
Kui toon näite ja võrdlen töötamist Eestis ja Helsingi Linnateatris, kus praegu “Miss Saigoni” lavastan, siis siin teavad kõik inimesed täpselt oma ülesandeid, kõik on organiseeritud. Igas aspektis toetatakse sind, lavastaja ei pea muretsema asjade eest, mis otseselt tema loomingut ei puuduta. Smithbridge’is hoolitsesin enam-vähem kõige eest mina, sest n-ö toetusvõrku reaalselt ei eksisteerinud. Mul oli kolm-neli korda rohkem tööd, millele kulunud energia ja aeg hakkas mõjutama tulemust. Kogu aeg pidi jälgima, et kui inimesed midagi lubavad, et nad lubatut ka teeks ja asjad õigeks ajaks valmis saaks.
Olen Eestis töötanud ligi 15 aastat ja ikka on siin ajast ja arust juhtimispõhimõtteid ning töösse suhtumist, millega paratamatult konflikt tekkib.
Ilmselt on Vanalinnastuudios inimesi, kes minu läbiviidud muutusi liiga kiireteks pidasid. Muutused toovad alati kaasa probleeme. Selles osas oleks saanud kokku leppida.
Teie viimane töö Vanalinnastuudios oli muusikal “Oliver”, mis läks pooltühjadele saalidele. Miks rahvas “Oliveri” vaadata ei tahtnud?
Ma arvan, et kunstiliselt oli “Oliver” hea lavastus. Olen näitlejatöödega väga rahul.
Olid kaks peamist probleemi. Esiteks arvas rahvas, et tegemist on lastetükiga ja turunduskampaania ei suutnud seda arvamust muuta ning selgitada, et tükk küll räägib lastest, aga on mõeldud eelkõige täiskasvanud publikule. Teiseks ei ole ma kindel, et piletihinnapoliitika oli õige. On targem müüa 10 inimesele 200-kroonine pilet kui kahele inimesele 350-kroonine. Ilmselt ei vastanud piletihind rahva rahakotile.
Teil on Helsingi Linnateatris pooleli “Miss Saigoni” lavaletoomine. Kuidas loomeprotsess selliste sündmuste taustal edeneb? Kas Koit Toome kutsumine välismaale peaossa on end õigustanud?
Tahan kindlasti ka tulevikus kutsuda eesti lauljaid ja näitlejaid oma lavastustesse välismaal. Soome “Miss Saigonis” on eestlasi kokku lausa neli, lisaks Koit Toomele Mikk Saar, Lauri Liiv ja Evelin Samuel. Koostöö läheb hästi ja mul on hea meel, et mul on trupis sõpru. Eks lauljatel on omad põhjused, miks nad nõus olid, aga minul on hea meel, et nad tulid. Kahjuks ei nõustunud teater Marko Matverele peaosa andmisega – nad hakkasid kartma, et tuleb ikka mõni soomlane ka peaossa panna.
Seda, et lavastate Vanemuises “Jesus Christ Superstari”, peetakse nüüd teie kättemaksuaktsiooniks Vanalinnastuudiole.
See teeb mind ausalt väga kurvaks. Mul oli vähemasti isiklik kokkulepe lahkumise kohta Vanalinnastuudiost, enne kui ütlesin “jah” Vanemuisele. On väga halb, kui inimesed peavad mind nüüd vaenlase poolele üle läinud reeturiks. Ma lihtsalt lõpetasin töö ühes teatris ja olles freelancer, võtsin vastu järgmise pakkumise. Loodan, et mul on tulevikus võimalus töötada erinevate Eesti teatrite juures. Kui olen kedagi Vanalinnastuudios kurvastanud või vihastanud, tahaksin nende ees vabandada. See ei olnud nii mõeldud.
Mul on väga kahju, kui inimesed unustavad kõik, mis ma Eestis teinud olen ja näevad mind nüüd ainult reeturina. Ma ei mõista seda.
Kui publik ja kriitikud suhtuvad “Jesus Christ Superstari” kui kaabakast välismaalase kättemaksuaktsiooni ja suhtuvad tänu sellele tükki negatiivselt juba enne selle nägemist, siis ma olen valmis Vanemuise soovil ameti maha panema.
