George Clooney võitlus kitsedega jäi viiki
Et film ei osutunud täistabamuseks, tõestab kas või seegi, et Kuldgloobuse kandidaatideks saanud Jeff Bridges ja George Clooney taotlevad auhinda, ilma et kummagi osalus kitsejõllitamises äragi oleks mainitud. Kuid kehvas osatäitmises ei saa mehi süüdistada. Näitlejate osaga on filmis kõik korras ja vaimukat mängu leidub küllaga.
Näitlejatega on isegi väga hästi. Filmi plakatil on kui Marx, Engels, Lenin, Stalin ja Mao poolprofiili üles rivistatud George Clooney, Jeff Bridges, Ewan McGregor, Kevin Spacey ja kits – üks paremaid valikuid, mida Hollywoodil praegu pakkuda. (Siinjuures tuleb märkida, et hipi ja Pentagoni militaristi ristsugutist Bill Djangot kehastanud Jeff Bridges mängib jälle selles uues kvaliteedis, mitte tolles keskpäraste filmide paipoisi ampluaas.) Nelik, kitsest rääkimata, mängib ansamblis vaimukuste paraadi, mille iga episood on nauditav.
Lugu paelub
Miks siis film kvaliteedilt taevasse ei tõuse? Kas polnud küllalt ainest filmi aluseks võetud Jon Ronsoni samanimelises bestselleris? Küllap oli – karakterid ja lugu on iseenesest paeluvad. Ja vägagi päevakajalised. Film suhtub lõbusalt Bush noorema ajastu militarismi, naerutades publikut satiiriga, mille mõnigi torge on poliitiliselt väga terav.
Ronsoni romaanist pärit lugu Ameerika armee eriüksusest, kus harrastati paranormaalseid tehnikaid, pakub tähendusrikast paroodilise alatooniga lugu, kus hullusi etendatakse nii suure tõsidusega, et suu tõmbub vägisi muigele.
Bill Django parimat jüngrit Lyn Cassadyt mängiv Clooney on taas sõiduvees, luues vaimukalt koomilise alatooniga karakteri, kel lisaks üleinimlik ekraaniveetlus. Tema dialoogid paranormaalseid sõdureid uuriva ajakirjaniku Bob Wiltoniga (Ewan McGregor) on pungil nauditavat absurdihõngulist huumorit.
Kevin Spacey mängib oportunistlikku tegelast, kes militaarse hipiliikumise pahupidi keerab, ja teeb seda hästi, kuigi ta näitlejatüübilt sellesse rolli väga ei sobi.
Õnnestumiste kõrval on probleemiks žanriline lahendus. Õnnetuseks ei julge film naljadega edasi minna. Film on kinni jäänud vaimukustesse, ei julgeta teha labasemaid nalju, mis filmi mitmekesistaks.
Žanriline ebakindlus väljendub ka vormis. „Mehed, kes jõllitavad kitsesid” kipub tuksi keeratud modernismi kombel uimerdama, selle asemel et rõhuda kiirele ja hoogsale tegevusele, nagu peaks olema ühes heas komöödias. Lavastaja Grant Heslov on küll naljamees, kuid mitte nii hea kui näiteks Mel Brooks või Sasha Baron Cohen. Vahel võiks nalja tehes pedaali ikka põhjani vajutada. Siis on film midagi enamat kui vaid intellektuaalide vaimutsemine.
