Glamuur, poliitika ja pisarad ehk vaateid mandri teisest otsast
Kuigi räägitakse üldistavalt Ida filmist, on see sama laialivalguv määratlus kui Euroopa film. Sisemiselt ei seo miski Prantsuse ajaloolist kostüümilavastust ja Taani psühhoavangardistlikke eksperimente. Igal Aasia filmimaal on oma nägu, oma hieroglüüfid, oma käekirjaga reÏissöörid ning küllaltki ühtsed voolud. Ainult Hiinas valitseb viimased viis aastat stiilide kaos, kus pooldokumentaalse vastupanukino ja euroopalikult viimistletud draamade kõrvale on tekkinud kaasaegsemad ja mitte enam tingimata poliitilised filmid.
Pärast Hongkongi liitmist Hiinaga on vaibumas võitluskunstide ja politseifilmide laine, mida omakorda kasutavad Lõuna-Korea tootjad, et kõike varem pooleldi keelatut nüüd praktikas järele katsetada. Iraanlased harrastavad Itaalia 50-ndate neorealismi, taivanlased autorikino ja Miike Takashi narratiivset laibasöömist. Tema äärmuslikud eksperimendid vaataja tajude ja kirjutamata reeglitega on sel korral Pimedatest Öödest mööda läinud. Sarnasele ennustamatule ja ähvardavale miljööle jõuab kõige lähemale ehk Kim Ki-duki “Saar”, mis vahetab sündmuste käigus Ïanrit nagu nastik nahka.
Praktiliselt esimest korda näidatakse Eestis töid Taist. Ka tõsisesse õudusfilmi suudavad nad peita campi, mille siirust Gilles ja Pierre kadestaksid. Wisit Sasanatiengi “Musta tiigri pisarad” algab nagu milline tahes India pisaramurdja, ainult et tegelasteks on kõige tüüpilisemast vesternist pärit kauboid ja kaunitarid. Kuigi kohati hoiab film odavatest second-hand klieedest liiga kramplikult kinni, on see jaburates värvitoonides film ilmselt üks eripärasemaid nähtusi festivalil. Samasugust häbenematut armastust glamuuri vastu kohtab “Raudsetes naistes”, kus transvestiitidest tegelased peavad võrkpallilahinguid riigi meistritiitli pärast. Mõne mati kaotamine pole pooltki nii traagiline kui treeningutel murtud küüs.
Jaapani kino oma täpselt ajastatud ja vormistatud pildiga pärineb justkui teiselt kontinendilt. Nii Masahiro Kobayashi “Koroshi” kui Aoyama Shinji “Eureka” on staatilised ja omapäraselt pinget üles ehitavad tööd. “Koroshis” saab vallandatud ametnik lumise argipäeva üle elamiseks inspiratsiooni palgamõrvadest, kuni ameti halastamatu loogika viib ta viimast korda kokku nii oma endise kui uue tööandjaga. Vastupidiselt ootustele on vanameister Shohei Imamura “Soe vesi punase silla all” sel korral Jaapani filmidest kõige kergemeelsem.
Millegipärast seisavad just Taivani reÏissöörid kõige lähemal euroopalikule arusaamale modernsest väärtfilmist. Ling Cheng-shengi “Beetlipähkli kaunitar” on neist kirjutamata reeglitest hästi teadlik ning filmi pealispind mõjub liialt disainituna, et seda poolkriminaalset lugu uskuma jääda. Hou Hsiao Hsien ja Tsai Ming-liang on kõvemad pähklid. Mõlemas peegeldub terve rea Taivani filmide lemmikteema: üksindus ja läbikukkumisele määratud katsed sellest pääseda.
Suhteid teistega on kerge luua, nende alahoidmiseks kompromisse teha aga tegelaste jaoks ületamatult raske. Aeg-ajalt panevad nad kõik ühele kaardile ja seda täielikum on ebaõnnestumine. Tüdruk “Millenniumi Mambos” läheb maalt lahkuma sunnitud kriminaalse taustaga sõbrale Jaapanisse järele, kuid ei leia teda enam. Hokkaido saare meie jaoks kodusena tunduvad lumised tänavad paistavad Aasia vaatajale ilmselt lõpliku ummikuna. Taivani filmides on avarat urbaanset õhustikku, kus alati võib midagi uut sündida, kuid harva on julgust otsast alustada.
Kaos, millesse inimesed tormiliselt kasvavates suurlinnadest satuvad, huvitab ka Hiina ja Iraani reÏissööre. Pole paremat tegelast kui taksojuht, et neid fragmente ekraanile kohandada. Ning Yingi “Ma armastan Pekingit” esitleb kihthaaval nii mentaalseid kui majanduslikke uuendusi, mille Hiina kümmekonna aastaga läbi on teinud. Eelmiste rafineeritud ülesehituse kõrval mõjub Rakhsan Bani-Etemadi “Linna kesta all” tagasipöördumisena lihtsa ja otsekohese sotsiaalse kino juurde. Iraani, kus reÏissööri võib ähvardada surmanuhtlus, filmides on poliitilised seisukohavõtud pealetükkimatult laiemalt elulaadi puudutavateks küsimusteks teisendatud. Babak Bayami “Salajastes valimistes” näiteks seisab maakohas hääletussedeleid koguv naine probleemi ees, kuidas saada kätte hääled, mille kohalikud on jätnud kivi alla.
Praeguseks on Ida filmid sageli vastuvõtlikumad mitmesuguste ühiskondlike ja inimlike paradokside suhtes. Ameerika meelelahutuse ja Euroopa esteetika taustal ei ole see ainult eksootiline uudishimu, mis festivalidel nende suhtes tähelepanu äratab.
