Glastonbury festival – aasta jagu elamusi kolme päevaga
Seetõttu soovitavadki Glasto korraldajad muu hulgas: “Go with the flow” ehk laske end festivalimelul kaasa viia, ärge jookske paaniliselt kontserdilt kontserdile. Lihtne öelda, kui keskmisel britil on kümme korda rohkem võimalusi näha mõnd maailmaklassi staari kui keskmisel eestlasel.
Ligi neljasaja esinejaga kava võtab silme eest kirjuks ning nõuab korralikku plaanide tegemist. Valikud on rasked: kas Chemical Brothers või The Who, Arctic Monkeys või Fatboy Slim, Arcade Fire või Kasabian jne.
“Päris korralik plaan sul,” kommenteerib briti neiu üle õla mu märkmikus ilutsevat isiklikku kontserdikava. Juba pärast esimese bändi vaatamist pean tunnistama, et ideaalplaan jõuda küm-ne minutiga pealavalt teise lava juurde või veel kaugemalegi ja näha päevas kuni seitset bändi on juba eos hukule määratud. 177 000 festivalikülastajat sagib suures massis igasse ilmakaarde ning muudab normaalkiirusel liikumise võimatuks. Teiseks päevaks on maapind vihmast ja 354 000 kummikutallast niivõrd mudaseks muutunud, et pealava ümbruses on liialt rutates oht mülkasse kukkuda või jalanõu kaotada.
Enam kui kümne lava kontserte täiendavad tsirkus, salsatunnid, filmiprogramm, töötoad ja palju muud. Näiteks avastasime end Rohelise Tuleviku Väljadel ühel hetkel naeruteraapiast – selili maas kujuteldavat jalgratast väntamas ja täiest hingest naermas.
Super Furry Animals
Esimese päeva suurim üllataja oli Super Furry Animals, ehe Glastonbury klassik. Tavapärase sõu asemel anti pärastlõunasel ajal suhteliselt rahulik kontsert, kus kuulis mõnusat ülevaadet nende enam kui kümneaastasest loomingust. Vahepeal peast kaks korda suurema kosmosemehe maski pähe pannud ja lauldes mikrofoni oimukohale vajutanud Gruff Rhys tundis end Glasto laval nagu kodus. Loo “Hello Sunshine” (“Tere, päikesepaiste”) ajal tuli hommikust saadik pilves ja vihmasadudega taevasse päike, mille peale Rhys naljatas, et järgmine laul on “Hello Thunder and Lightning” (“Tere, kõu ja äike”). Loo “Receptacle For The Respectable” ajal võttis Rhys kartulikrõpsupaki ja üritas selle sisu häälekalt süüa, lõpetades tühja paki krõbistamisega, kuivõrd plaadil sööb Paul McCartney selle loo taustal sellerit.
Bloc Party
Bloc Party sügavatest helidest kumava muusika laiv-esitus reedeõhtusel pealaval tõotas tulla midagi suurepärast, kui mitte heas mõttes kummastavat. Kahjuks tundus just nende kontserdi ajal enim, et Glastonburyl panustatakse pigem kvanti- kui kvaliteedile. Helid sumbusid tihti justkui vatti, mis ei lasknud muusikat korralikult nautida ja pani kulmu kortsutama.
Arcade Fire
Uue albumiga palju “diibimate” ja keerulisemate helimaastike juurde liikunud Arcade Fire andis oma miniorkestriga sellegipoolest väga energilise sõu, mis algas viimase plaadi ühe parema looga “No Cars Go” ja lõppes eelmise albumi hitiga “Wake Up”, mille refräänile publik lavalt õhtupimedusse kumavate neoonpostide valguses kaasa möirgas. Selles polnud küll midagi keerulist, kuivõrd refrään seisneb vaid ühe vokaali, o-hääliku ümisemises. Esinemisest innustust saanud bändi kaks liiget hüppasid lavalt turvaalasse ning laamendasid seal natuke ringi, vaimustades hullupööra ka publikut.
Rufus Wainwright
Vähe sellest, et narkoravist taastuv ja elu taas õigele rajale seadev Rufus Wainwright andis hiljuti välja uue albumi, andis ta Glastonburys ka vägeva sõu. Wainwright haaras inimesi ülisiira esitusega, mis hõlmas enamasti uue plaadi lugusid, kuid esitamata ei jäänud tal ka üks populaarsemaid homohümne “Art Teacher” ning duett oma õe Martha Wainwrightiga, kes sai publiku tormilise aplausi osaliseks. Lõpus tuli Rufus Wainwright lavale valges hommikumantlis, istus demonstratiivselt jalg üle põlve keset lava asetatud toolile, pani kõrva kõrvarõngad ja värvis huuled punaseks. Mustadesse ülikondadesse riietatud bändiliikmed varjasid püsti tõusnud Wainwrighti, kuni too paljastas hommikumantli alt seelikuga pintsakkostüümi ning lahti läks totaalne Broadway. Lindilt tuleva muusika peale maigutas Rufus suud, alludes ise üsna kentsakalt iroonilisele koreograafiale. Keset etteastet juhtus aga looga midagi, muusika jäi vait ning Rufus otsustas väärikust kaotamata otsast alustada, mille peale taas kord korralikult plaksutati. Glastonbury jaoks üritab iga esineja midagi erilist teha.
Arctic Monkeys
Briti roki ülipopid paipoisid Arktilised Ahvid tulid lavale väga läbimõeldud ning samas üsna läbinähtava, kui mitte igava lugude nimekirjaga. Kõige suurem pärl nende esinemises oli aga kaver pühapäeval pealaval esinenud daami Shirley Bassey 1971. aasta Bondi-loost “Diamonds Are Forever”, mille lindistus tuleks teha seadusega kõigile kättesaadavaks ja kuulatavaks!
Guillemots
Kui esimese päeva õhtul esinenud Rufus Wainwrighti kontserdi sai liigitada muusikali kategooriasse, siis laupäeva lõunal lavale tulnud Guillemotsi etteaste oli juba nagu tõeline rokkooper, mis viis paljajalu vihmas tantsiva publiku ning keset lava põrandal püherdava laulja Fyfe Dangerfieldi transsi.
Maxïmo Park
Maxïmo Park tõestas üle ootuste veenvalt, et nad on tegelikult tõeline kontserdibänd. Lõunamaalase kombel lugude ajal Ïestikuleerinud ja ilmekaid nägusid teinud lauljale Paul Smithile sekundeeris algusest lõpuni süntesaatori taga edasi-tagasi ja üles-alla hüpelnud Lukas Wooller.
Babyshambles
Enne Babyshamblesi kontserti käisid festivali 3,6-ruutmeetrisel alal kuulujutud, et mingil põhjusel ei lasta laulja Pete Doherty naist Kate Mossi lavale oma paari rida laulma. Ometi hõljus tippmodell loo “La Belle et la Bête” ajal kahel korral lavale ja laulis arglikult “Is she more beautiful than me?” (“Kas ta on ilusam kui mina?”).
The Killers
Laupäeva õhtul festivali peaesinejana Pyramid Stage’ile astunud The Killers andis täiesti ootustele vastava sõu, milles ei puudunud hitid, valgussõu, ilutulestik, pingekruttimine ega muu, mis võiks kaasneda hoopis suure kontserdiga, mitte festivalil ülesastumisega. Rahvast oli pealava ees nii palju, et kui tuntumaid lugusid (s.t peaaegu kõiki) hakati kaasa laulma, siis oli pigem kuulda lähimaid naabreid, mitte bändi. Enam kui pooleteisetunnine kontsert oli nii tihe, et selle kogumõju pole endiselt kohale jõudnud.
The Noisettes
Praegu on pühapäeva alustamiseks raske ette kujutada midagi paremat kui The Noisettesi kontsert. Festivali viimase päeva varalõunal John Peeli laval üles astunud Londoni art-rokkbänd ei lasknud end varasest tunnist heidutada ning andis kilkava laulja ja bassisti Shingai Shoniwaga eesotsas korralikult ülesraputava kontserti.
The Go! Team
Pühapäeva õhtul teisel laval patareid täis laadinud The Go! Teami kontsert oli vaieldamatult parim laiv tervel festivalil. Kahe trummikomplektiga kuueliikmeline bänd tutvustas publikule esmakordselt ka sügisel ilmuva albumi lugusid.
Chemical Brothers
Viimase päeva õhtul oli festivalikülastajal valida, kas pensionieas The Who või Chemical Brothers. Et mitte rikkuda ülihead mälestust vanast heast Whost, langes valik Keemiliste Vendade kasuks. Seda ei pidanud kahetsema. Festivali viimane kontsert oli nagu vana kooli reiv. Kitsalt kokkupressitud rahvamass ühes taktis hüppamas ja tantsimas. Ideaalne lõpetus suurepärasele festivalile.
