„Gomorra” mõjub kui ühiskonna kõverpeegeldus

Endise politseiniku mõt­ted pärast Roberto Saviano teose „Go­mor­ra” läbilugemist.

Maailm on küll mõõtmatult suur, kuid samal ajal täis ehmatavalt palju äratundmist. Äratundmist on üksik­asjades, mis on tekkinud küll kohati eri keskkondades ja eri põhjustel, kuid mida inimene oma igapäevases eksistentsis pidevalt sarnaseks kujundab. Vahet pole, kas väikeses Eestis või hoopis kauges Napolis.

Kas Roberto Saviano raamat „Gomorra” on dokumentaaljutustus, ilukirjandus või hoopistükkis kellegi elulugu, jäägu lugejale isiklikuks maailma­mõist­mise mõõdupuuks. Ka minul tekitas esialgne žanriotsing raamatu esimeste peatükkide ületamisel teatud raskusi.

Tõr­ku­sin aru saamast, mida ma siis lõppude lõpuks loen. Kas ma pean kõrvale võtma teatmeteose, kust on pikkade olu- ja kohakirjelduste paremaks mõistmiseks pidevalt vaja märkmeid teha, või lasen need tühistena tunduvad nüansid kõrvadevahelisest tagauksest kohe ula peale? Maitse asi!

Ühel hetkel toimus murrang – mõistsin, et tähtis pole see, kus tegevus toimub, vaid hoopis see, kuidas süsteem toimib. See, kuidas raha ja võimu küsimused segunevad eetika ja moraaliga ning kuidas kellegi materiaalne rahulolu tekkinud segu üle inim­likkuse piiri loksutab. Lõ­puks mõistsin, et „peaaegu” polegi vahet, kas autor kirjeldab Itaaliat, Iirimaad või Eestit. „Peaaegu” sellepärast, et autor kirjeldab oma raamatus Camorrat kui Itaalia ühiskonna pahupoolt, mis sobib just Itaalia algupärasse. Sarnaseid kõverpeegeldusi võime ette kujutada ka kõikjal mujal, kus oma materiaalses hiilguses eksisteerib nüü­disaegne maailm, sealhulgas koduses Eestis.

Ei ole laialt levinud fakt, et Sitsiilia organiseeritud kuritegevuse üldnimetus MAFIA tuleneb itaaliakeelsest lühendist „surm Prantsuse anastajatele-okupantidele”. Teisisõnu, sõna, mis 18. sajandil ühendas inimesi võitlemaks Prantsuse ülemvõimu vastu, muutus pärast ikkest vabanemist samas ühiskonnas varjatud, kuid reaalse võimu kandjaks, isegi reaalsemaks kui maa legitiimne valitsus. Organisatsiooniks, mis pakub oma liikmetele sobivat moraali ja eetikat, mis on küll nihkes ühiskondliku kokkuleppega, kuid on sellest hoolimata inimeste seas nõutud ja vägagi reaalne igapäevase elu­olu lahendus.

Minu jaoks polnud raamatu sulgemisel mõtteaineks mitte niivõrd Camorra ja selle klannide ulatus ja levik, pigem liikus mõte meie ühiskonnas eksisteerivate paralleelide ja organiseerunud klannide juurde. Täpselt nii, sellesama kodukootud „maffia” juurde, mis eksisteerib meie ühiskonnas edukalt väljaspool igasugust kriminoloogilist statistikat. Mitte sellepärast, et temaga vähe võideldakse, vaid sellepärast, et legitiimne ühiskondlik kokkulepe inimeste vahel – seaduslik kord – annab ise talle tuult tiibadesse.

Raha teeb moraali

Seaduslik võim proovib rahuldada ühte osa kasumijahil ühiskonnast ja pakub samal ajal teisele osale selle­võrra võltsimat moraali. See paneb paljusid otsima alternatiivi, otsima endale sobivat õiglust ja õigust. Kahjuks ei mõtle me seejuures, et ka too alternatiiv esindab kellegi personaalset huvi ning meie – lihtsurelikud – oleme taas ainult vahendid kellegi mõju ja kasumi suurendamisel.

„Gomorra” on kõverpeegel tänapäeva kapitalistlikust ühiskonnast, kus raha ja võim dikteerivad eetikat ja moraali ning materiaalne rahulolu on jumal, mille järgi rivistub nii üla- kui ka allmaailm. See on nagu valitseva religiooni üks usulahk, mis kummardab sama jumalat, kuid osale ühiskonnast mugavamal moel. Camorra kui MAFIA ei nõua enam surma Prantsuse anastajatele, vaid esitab väljakutse inimkonnale, selle ürgsele humaansusele, aga kindlasti mitte võltsmoraali täispikitud „positiivsele ühiskonnale”.

Viimati mainitu on Camorra parim liitlane, kasvulava. Roberto Saviano ei taha sellega leppida ja vastandab ennast Camorrale, kutsudes meid kõiki endale liitlaseks. Oma raamatu lõpetab ta selle kinnituseks sõ­ja­hüüdega: „Neetud tõprad, olen ikka veel elus!” Kas pole mitte julge ütlemine, arvestades, et nii varjus kui ka valguses ei seisa tema vastas mitte ainult Camorra klannid, vaid vaikimisi me kõik?