Göteborgist Kantonisse: vana purjeka naasmine
Esimene Götheborg käis Kantonis kolm korda 1739–45, kuid viimane külastus oli traagiline: kodutee lõppes karidel 900 meetri kaugusel kodusadamast ja laev uppus koos tee-, portselani- ja siidilaadungiga vahetult enne Göteborgi. Laeva jäänused kõdunevad merepõhjas ja pärast põhjalikke uuringuid kaeti need 1993. aastal liivaga.
Mõnevõrra suuremaks ehitatud Götheborg II külastas Kantonit samuti kolm korda 1788–1795, kuid ka sellel polnud pikka eluiga: alus uppus 1796. aastal Kaplinna ligidal.
Götheborg I võimalikult täpse koopiana ehitatud ja 2003. aastal merre lastud Götheborg III meeskond kavatseb oma Hiina-reisilt võimalikult kuiva nahaga koju jõuda täpselt 12. septembril 2007.
Seni on nad peatunud Cadizi sadamas Hispaanias, Recifes Brasiilias, Kaplinnas ja Port Elizabethis Lõuna-Aafrikas, Fremantle’is Austraalias, Jakartas Indoneesias ja nüüd Guangzhous. Suuna Shanghaile võtab laev 12. augustil. Tagasitee suhtes pole ikka veel otsustatud, kas seilatakse veel kord ümber Hea Lootuse neeme või minnakse teed, mida mööda ükski kolmest Götheborgist pole veel liikunud: läbi alles 1869. aastal avatud Suessi kanali.
Hiina televisiooni otseülekanne
Laeva Hiinasse saabumine oli sätitud ühele ajale Rootsi kuningapaari Carl XVI Gustafi ja Silvia kuuepäevase viibimisega Hiinas. Just päev varem Hiinas maandunud ja laevale toimetatud kuningapaar sisenes 18. juulil Guangzhousse, astudes neid tervitavate hiinlaste ette sümboolselt laeva kaptenikajutist.
Hiinat külastavad riigijuhid tihti ja saavad tavaliselt sõbraliku vastuvõtu osalisteks, kuid kahetunnist otseülekannet, mis kaasnes Hiina riigitelevisioonis Rootsi kaubalaeva saabumisega, ei osanud isegi Rootsi ajakirjanikud oodata. Kuningapaar viibis pardal vaid viimase meremiili, kuid kuningas ise ütles Dagens Nyheterile, et tegemist oli tema jaoks uskumatu hetkega.
Ajaloo ja tänapäeva ühendamine, mida selle purjereisiga sümboolselt tehti, tähistab Carl XVI Gustafi hinnangul Hiina ja Rootsi vaheliste heade suhete pikaajalisust. 18. sajandil ei olnud laeval küll siniverelist seltskonda, ka oli meresõit tollal mõnevõrra ohtlikum. Nüüd Hiinasse purjetamist iseloomustas junga Christoffer Treutiger, kelle esiisa seilas omal ajal ka esimese Götheborgi pardal, sõnaga “pühapäevapurjetamine”.
Vanaaegse purjeka saabumine ei jätnud ka hiinlasi ükskõikseks. Praegune tähelepanu ületab kaugelt seda, mis sai osaks kahele eelmisele sama nimega purjekale. Ühe nädalaga käis oma jalaga laevatekki proovimas ja selle siseruume kaemas üle kümne tuhande uudishimuliku ning järjekord sadamakail ei tahtnud lõppeda.
Teekond suletud riiki
Kui Götheborg 1738. aastal ehitati, oli Hiinaga suhtlemine tõsiselt raskendatud. Rootsi oli juba minetamas oma suurriigi rolli, Hiina ei tahtnud aga veel lubada lääneriikide kodanikel riigis vabalt kaubelda.
Kuid reisid Hiinasse andsid kaupmeestele pöörast kasumit. 1731. aastal saadud kaubandusprivileegi alusel alustas Rootsi Ida-India kompanii kaubareise Hiinasse, korraldades kokku 132 ekspeditsiooni, enne kui kompanii 1813. aastal likvideeriti. Kokku seilas kompanii lipu all 38 laeva.
Hiina oli maailmale suletud, välja arvatud üks koht selle lõunarannikul. Lääneriikide kaubalaevad tohtisid seilata kuni Kantoni sadamani, kus neil oli lubatud kaubelda vaid keiserliku Gong Hangi (“ametlikult lubatud firma”) privileegi saanud kaupmeestega. Hinna määras Gong Hang, lääneriikide kodanikud ei tohtinud tavahiinlastega isegi kokku puutuda. Briti võimud suutsid nn Kantoni kaubandussüsteemi ehk Hiina endassesulgumise murda alles esimese oopiumisõjaga 1839–42.
Teekond lõppes uppumisega
Kuna esimese Götheborgi pardal olnud preester Petter Holmertz pidas päevikut, teame üsna palju laeva viimasest retkest. Götheborgi kolmas retk Hiinasse algas 14. märtsil 1743 kahekuulise hilinemisega, mis hiljem ka laevale kätte maksis.
Kapteniks oli Erik Moreen, tänu Holmertzi päevikule on teada 101 pardal olnu nimed, nagu seegi, et kolm poisikest olid ennast jänesena laevale sokutanud. Päeviku katkendlikkuse tõttu oletatakse, et laeval oli siiski 141 meest. Palgaks oli neile lubatud 14 hõbetaalrit kuus, mis oli tohutu teenistus, võrreldes sellega, et taluniku aastatulu oli 17–20 taalrit.
Laev seilas ümber Shetlandi ja Sˇotimaa ning suundus Hispaaniasse. Cadizis peatuti kuu, täiendades laeva toiduvarusid ja müües osa Rootsis toodetud kaupa, näiteks terast, puitu ja tõrva. Vastu saadi hõbedat, kuna peamine kauplemine hiinlastega toimuski hõberahades.
Turvakaalutlustel pidi laev vastu pidama vahepeatusteta kolmekuise reisi Cadizist Jaavale. 28. augustil 1743 sinna jõudes vajas laev aga remonti ja pidi jälle ootama, mussoontuuled tegid edasisõidu võimatuks. Alles suvel 1744 sisenes laev Kantonisse, asudes müüma oma kaupa ja laadides peale uut kaupa.
Laevale laaditi 366 tonni teed, 6056 tsingi ja raua sulami tuttanego varrast, 289 punutud korvi, 12 lähkrit ja 2388 portselaneset, 3,4 tonni pärlmutrit, 1,8 tonni pipart, 11,4 tonni gallingal-vürtsi ja 19 korvi siidiga. Lisaks ligi 700 tonnile kaubale laaditi laeva pardale ka 80 tonni joogivett ja 110 tonni toitu.
Tagasiteele asus laev juba jaanuaris 1745 koos samale kompaniile kuuluva alusega Riddarhuset. 12. mail mööduti Hea Lootuse neemest, laevad kannatasid tormide käes ja Riddarhuseti sajast madrusest koguni 32 suri haigustesse. 6. septembril palkasid nad Doverist lootsi, et kodusadamasse jõuda.
Kuid Göteborgi elanike nähes sõitis Götheborg kodusadama esisel sama aasta 12. septembril karile ja vajus põhja. Ligi kolmandik lastist toodi sukeldujate abil aasta hiljem merest välja ja laev andis isegi uppumise järel Ida-India kompaniile 14-protsendilise kasumi.
Esimene Götheborgi-nimeline laev ehitati Rootsi Ida-India kompanii laevameistrite kätega Stockholmis 1738. aastal, teada on, et tegemist oli 40,55 meetrit pika ja 10,3 meetrit laia sileplangutusega kolmemastilise täistaglastusega kaubalaevaga. Idee selle taastamiseks sündis aga allveearheoloogide kaasabil.
Laeva taasehitati kümme aastat
Sukeldujad käisid Götheborgi vrakil juba aasta pärast uppumist, 1746. aastal, ja kaks ekspeditsiooni võeti ette ka 19. sajandil. 1906 võttis aga üks Göteborgi antikvaar kuningliku loaga ette portselanesemete äratoomise merepõhjast ning 1909 arvati, et midagi väärtuslikku pole enam võimalik leida. Kuid 1984 avastati ühtäkki, et osa portselanist särab ikka veel merepõhjas ja nii taasavastati ka laevavrakk.
Ida-India purjelaeva sihtasutus Götheborg asutati 1986. aastal, et rahastada ja läbi viia uurimistöid laevavrakil. Need lõpetati 1992. aastal. Selle tütarfirmana taastati aasta hiljem ka Rootsi Ida-India kompanii, juba selge sihiga kunagine alus uuesti üles ehitada.
Tollaseid gravüüre appi võttes alustati 1995. aastal Göteborgis uue laeva ehitust, mis sarnaneks võimalikult palju algsele alusele. 1996–98 hakkas laeva puitskelett ilmet võtma, plangutamiseni jõuti 2000. aastal ja alus sai merevalmis 2003. aastal. Kuid ristimiseni jõuti alles septembris 2004, kui kuninganna Silvia laevale eelkäija nime andis.
Päris täpne koopia laevast siiski ei tulnud. Rootsi merendusametnike nõudel tuli laevale panna ka mootorid ja veepinna alla propellerid, mille abil ka tuulevaikse ilmaga edasi liikuda. Laeval on generaatorid, mis tagavad elektrivarustuse, sellist ilmaimet ei oleks aga 18. sajandil olnud võimalik isegi unes näha. Tuleohutuseks tuli paigutada laeva ka sprinklerisüsteem, pikselööke tõrjub aga aluse küljele ehitatud piksevarras. Kõige rohkem vaeva tuli näha nüüdisaegse ventilatsioonisüsteemi paigaldamisega, kuid lõpuks leiti ka sellele sobiv ruum.
Tänapäevastelt alustelt on aga võimatu leida sarnast relvastust kui Götheborgil. Kümmet laevatekil asuvat 18. sajandi stiilis valatud ja 700 kg kaaluvat kahurit, mis suudavad tulistada kuuenaelaseid (ligi 2,5 kg) kuule, ei lähe küll ehk enam piraatide tõrjumiseks vaja, kuid annavad kogemuse elust vanaaegsetel laevadel. 1745. aastal uppunud eelkäijal oli kokku 30 kahurit, mis ohu lähenedes luukidest välja sirutati, et neist kogupauk anda.
Vaata ka http://www.soic.se
