Greppi liharestoran – mõnususe põhivormid
Painutatud seljatugedega toolid ja suur “lebola” tagapool. Eespool alati Enn Lillemets, kes joob teed, loeb lehte ja mõtleb kunstiühinguga Pallas seotud mõtteid.
Nüüd on Grepp teisele korrusele liharestorani rajanud. Õigemini küll Greppi haldav OÜ Moosinägu. Mõnus nimi, kas pole?
Ja nagu all on ka üleval esimene märk kodune mugavus. Mõnusus. Kui tänavaga ühel tasapinnal olev kohvik on anonüümsem (ikkagi teenindusasutus, mis sest, et prantsusepäraselt mõnusalt kulunud), siis teisest uksest avanev teine korrus on justkui kodu. Kutse koju.
Kolmekümnendate aktsendiga interjöör, kus sisekujunduslikku punni pole põhja vajutatud, teenindajaks lahkete silmade ja pika patsiga tüdruk või lobeda olemisega blond noorsand. Mõnus.
Mis kõige mõnusam, Moosinägu hoiab endiselt kopikas-kraad-koefitsiendi väga paigas. See tähendab, et kõik maksab veidi vähem, kui keskmine külaline oleks nõus maksma. Kõike – toitu, maitset, õdusust – saab veidi rohkem, kui külastaja oodata oskab. Ning see on ju ühe väljaskäimise koha puhul põhiline. Küsimus on ainult selles, et sääraseid kohti meil peaaegu polegi…
Sööme siis. Maja firmaroog – tomati-hakkliha-oasupp (50 krooni). Maitses segunevad kevade aimus ja täitev tõhusus. Tummine, lusika peaaegu püsti jättev supp, mis ometi pole raske. On aga paras kõhutäide isegi koos majakuklitega. Tõsi, itaaliapärane, vahemereline oma olekult, aga lisatud on põhjamaist jõudu. Ideaalne võiks see olla hõredavõitu olemisega päeva kergemapoolseks lõunasöögiks.
Täpselt nii kui peab
Kas pealinna salatit mäletate? Siin saab – 65 krooni. Ja kõik on täpselt nii kui peab. Ehk isegi parem kui Virus või Olümpias 25 aastat tagasi. Pistetagu põske!
Rubriigist “Kiire klassika” – kodused kotletid (95 krooni). Mnjah. Ja veel kord – mnjah. Sellist sööki ei leia tikutulega otsides kah mitte. Esmapilgul on kõik lihtne ja selge – kaks suurt kotletti, paras kuhi kartuliputru ja tomat-kurk-salatileht. Ei midagi erilist. Aga lööge kahvel kotletti ja pistke tükk suhu – toodu on mahlane ja pragisev, õrnkergelt roosatav ja värske. Vormilt tavaline, sisult kotlettide esiema või printsess, kuidas keegi vaatab. Pannil enam-vähem valmis praetud, siis grillil või grillpannil (kuhu, Komando kahtlustab, on ka veidi lepalaaste visatud) üle lastud. Suitsune. Mõnus. “Orgastiline” kotlet.
Kaiavere lambahautis (140 krooni) saabub kahe üksusena – taldrik metsaseenerisoto ja grillitud paprikaviiludega ning pott hautise endaga. Metsaseenerisoto on tõepoolest metsaseentest tehtud. See on maitse, mida me kohtame septembris seenemetsas käigu õhtul koduses seenekastmes. Rustikaalne. Ürgne.
Lammas, vastukaaluks, nii talupoeglik pole. Lambaarmastajast komandolased oleks ehk veidi rohkem “vana kasuka” maitset igatsenud, aga see on juba maitse asi. Linnakoht ikkagi, ja maa maitse tuleb seentest.
Châteaubriand (200 krooni). Maailma köökide klassika ja mõõdupuu. Komandole torkab võrdluseks pähe ühe Helsingi Hiltoni hotelli sama toit, mis, paraku, jääb Greppi omale alla. Liha on mahlane, medium, pigem toore- kui küpsepoolne, kõik on bon! Aga selle taldriku esimene märk on rohelus. Ja rohelus on tervis. Tõsi – krõmpsude spargel-, lillkapsa ja suvikõrvitsate alt leiab ka veidi kartulikeedust. Aga – tähelepanu! – kaasas on ka kaks oksakest värsket rosmariini! Bravo bravissimo! Greppi restoranis on hea olla.
