Kavatsesime arengukoostöö projekti GLEN raames tervelt kolm kuud elada ja töötada Kazbegis. “Kolm tüdrukut, ja üksi sinna mägedesse, vai-me! Ja üks teist veel naturalnaja blondinka (see käis minu kohta), vai-me!” ahastasid konsulaadi töötajad.

Kazbegi küla asub Põhja-Gruusias, Kaukasuse ühe kõrgema mäe Kazbeki jalamil, 17 kilomeetrit Venemaa piirist. Vähem kui kümme aastat tagasi oli Kazbegi muu Gruusiaga võrreldes heal järjel. Mujal riigis oli energiakriis: pealinnas Tbilisis polnud elektrit ja Nõukogude-aegsete tornmajade elanikud pidid oma 15. korruse kodusse vett mööda kitsukest treppi käsitsi vinnama. Kazbegi elanikud seevastu punkteerisid Venemaalt läbi küla jooksvat Trans-Kaukasuse gaasijuhet – gaas andis sooja, valguse ja sissetuleku. Rehepapilikult kavala mägirahva hulgas oli popp Venemaalt näpatud gaasi abil hiiglaslikke kasvuhooneid kütta. Nõndaviisi kasvatatud köögiviljad veeti üle piiri Vladikavkazi ja müüdi venelastele kalli hinnaga maha.

Tänapäeval on pilt hoopis teine. Venemaa pahandas gaasi näppamise pärast ja nüüd on suured kasvuhooned poollagunenud. Gruusia põhjapoolne piir Venemaaga suleti pooleteise aasta eest – see lõikas Kazbegi elanikud ära lähimast suurlinnast Vladikavkazist, mitmest teisele poole piiri kolinud sugulasest, kauplemisvõimalustest ja hiiglaslikest lambakarjadest, mis viidi varem talveks Kaspia mere äärde... Paljud kaotasid töö ja varanduse, paljud kolisid pealinna.

Nüüd vaevleb külake uue identiteedi otsinguil. Piiri avanemist ei julge enam keegi loota, president Mihheil Saakasˇvili kindel NATO-kurss paistab selle võimaluse välistavat. Aardelaegast nähakse turismis: turistide arv on maalilises mägikülas viimaste aastate jooksul üha kasvanud. Ja eks ta õige ole: küla asub pelgalt kolme tunni sõidu kaugusel pealinnast ja on nii vähemalt Tbilisile lähim mägipiirkond. Teiseks asub külast jalutuskäigu kaugusel mäenõlval üks Gruusia pühamaid ja vanemaid kirikuid Tsminda Sameba. Ja kolmandaks: mägironijatele atraktiivne 5033-meetrine Kazbeki mäetipp paistab selgel päeval külast kiviviske kaugusel. Kui nüüd poliitika vaid kindlal kursil püsiks, poleks küla turismiedus kindlasti küsimustki...

Ka meie kolmekuise projekti siht on turism – see vastuoluline

“-ism”, mis on maailmas nii palju kenasid kohti rikkunud. Ent see “-ism” on selle mägiküla elanikele praegu ainus lootus ning see juhtub siin, paraku, ilmselt nii ehk naa. Nii valisime lähteküsimuseks hoopis, kes saab siia saabuvatest turistidest kasu: kas kohalik kogukond või pealinna ärihaid.

Esimene tutvus külaga

Üürime kahetoalist verandaga korterit. Pealekauba saame truuks sõbraks pererahva väikese laigulise koera Šaariku, kes pole tegelikult üldse pallikese moodi, nagu nime järgi võiks arvata. Üpris kleenuke on teine hoopis. Ja armastab palavalt villasokke närida. Esimesel Kazbegi-päeval tõstame eest köögiukse, et kitsukesse korterisse pisutki avarust tekitada. On hulk tegemist, et eemaldatud ust perenaise eest voodi alla peita... Gruusias ei ole nii, et üürid korteri ja teed seal, mis tahad. Pererahva kohalolek ja kontroll on pidev ja tuntav.

Uurime oma majaperenaiselt Manonilt, miks elektrit ei ole. “Arve on maksmata,” saame vastuseks. “Miks maksmata?” “Arvet pole veel tulnud, vaadake. Kui arve tuleb, küll siis maksame. Ja kui naabrid ka maksavad, tuleb elekter tagasi.”

See stsenaarium hakkab korduma iga kuu lõpus. Et külaelanikke elektriarvet maksma innustada, on pealinna ametnikud sisse seadnud naabrivalve korra. Küla on jagatud kvartaliteks, igas kvartalis on umbes kümme maja. Kui üks neist (elanikeks näiteks tavaliselt pealinnas resideeriv suvitaja) jätab arve maksmata, lülitatakse elekter (või täpsemini svet, valgus, nagu kohalikud ütlevad) välja kogu kvartalil. Kes tahab telekat vaadata, investeerigu generaatorisse või otsigu patune ise üles. Aga miks elekter juba enne arve saabumist välja lülitatakse, jääb mõistatuseks.

Töiselt

Esimesel töökohtumisel Kazbegi rajoonivalitsuses ei jõua me ära imestada naisametnike uhkelt tupeeritud soenguid, kõpskingi ja kostüüme. Meil kolmel on varba otsas rändurisandaalid – ilmselgelt erineme pildist. Kõigil paistab hirmus kiire, meil lastakse tund aega sekretäriga tõtt vaadata.

Kui lõpuks oma koostööpartneri Nona jutule saame, läheb juba ladusamalt. Tutvustame oma projektiplaani: koostada piirkonnale koduleht, mis sisaldaks informatsiooni kõigi kodumajutust pakkuvate perede ja vaatamisväärsuste kohta, et turistid saaksid Kazbegis hakkama ilma Tbilisi turismifirmade vahendamiseta. Nona on meie plaaniga üldjoontes nõus. Ka teda vaevab kasumi ebaõiglane jaotumine küla üha hoogustuvas turismimajanduses. Nimelt on rändurite piibel Lonely Planet kõigist piirkonna kodumajutustest välja valinud ühe, ning turistide hordid jalutavad alates raamatu ilmumisest, “klapid peas”, otse raamatus mainitud öömaja poole. See ei lähe, arvab Nona. “Tehke jah veebileht ja pange sinna ainsaks kontaktnumbriks MINU telefoninumber. Siis saan turistid ISE ühtlaselt üle küla jagada. Mina juba tean, kellel on laps vaja kooli saata. Või auto osta...”

“Vai-me,” mõtleme koosolekult lahkudes. “Kas alustame a-st ja b-st ning korraldame kõigepealt seminari teemal “Turumajanduse alused”?”

Rajoonivalitsuse meestöötajad eesotsas linnapeaga korraldavad meie auks aga ehtgruusiapärase tutvumispikniku: maaliline loodus, taamal kohisemas kosk, kümme liitrit veini kuuele inimesele, lavašš ja kurgi-tomatisalat. Ja lõppematud toostid. Ning siis: kümme liitrit veini on otsas, aeg on autosse istuda ja tagasi külla sõita, mööda sedasama hirmjärsku ja kurvilist teed. Vai-me!

Üritame viisakalt keelduda ja asume otsustavalt kõndima. Meeskolleegid on ilmselgelt segaduses. “Kas te siis ei austa meid?” on esimene argument. Teiseks tulevad kõikvõimalikud karud ja hundid, kes võivad meid siin metsikus looduses nahka pista. Ja kolmandaks: kui me kohe autosse ei istu, lõpeb meie projekt Kazbegis siin ja praegu! Jääme endale kindlaks. Lahkumine vastsetest sõpradest on järsupoolne.

Järgmisel hommikul ärkame mitmesuguste kõhklustega. Mis siis, kui…? Kas oleks siiski pidanud auto peale istuma? Kas tõesti solvasime kolleege hingepõhjani ja astusime üle kõigist Gruusia kultuuri viisakusnormidest? Väljavaated eelseisvaiks kolmeks kuuks tunduvad nukravõitu ja hommikusöök eriti ei maitse, kuni... heliseb Läti tüdruku Elina telefon ja linnapea küsib reipalt: “Devotški, pivo ljubite? Kümne minuti pärast olen teie juures!” Tundub, et grusiinid pikka viha ei pea.

Kui omaks võetakse

Septembri alguses tunneme, et oleme Kazbegis omaks saanud. See väljendub mitmes igapäevases pisiasjas.

Esiteks tervitab küla keskväljakul alati kliente ootav taksojuht Vaša (kes ise nimetab ennast Kaukasuse Alain Deloniks) meid nüüd igal võimalusel muheda hüüatusega: “Privet, lazdotški, kak dela?” Vasˇa on tõeline “kaukasuse hääl”, teist nõnda kareda kõlaga seltsimeest selles külas ei leidu.

Teiseks ei lubata Kazbegi ainukeses restoran-sööklas meil enam arvet maksta. Kokatädid ei taha sellisest võimalusest kuuldagi. Nüüdsest oleme nende sõbrad ja külalised, kohvi eest maksmine oleks otsene solvang. Küll aga on võimalik, et lauda ilmuvad igasugused menüüvälised asjad: borš, lihaguljašš. Sellelt pinnalt on raske mõista, kuidas on Gruusias üldse võimalik äri ajada: igaühel on ju terve suguvõsa ja sõpruskond, kellelt mingil juhul ei saa raha võtta.

Kolmandaks langetas vanaisake, kes meile veini müüb, liitri hinna kahelt larilt (14 krooni) 1,80-le (12,60 krooni). Vai me!

Neljandaks. Kui poest viimati teed tahtsime, siis keeldus poemüüja müümast. Kehv kaup pidi olema. Ja see, et me järjekindlalt iga seepi, köögivilja, leiba ja küpsist eraldi kilekotti ei luba panna, on saanud üle küla naljanumbriks.

Aeg minna

Oktoobri lõpuks oleme veebilehe materjali kogumise lõpetanud: 50 kodumajutust piirkonnas on välja selgitatud. Oleme korraldanud turistiküsitluse ja kaks seminari. Kazbegi.info veebileht on peatselt avamiseks valmis. On aeg otsad kokku tõmmata.

Enne Kazbegist lahkumist anname perenaisele Manonile üle traditsioonilised kingitused: Vana Tallinn minu poolt, Rigas Balsams ja Saksa sˇokolaad kaaslastelt. Ja veel viimaks: ussirohutabletid väikese laigulise koera Sˇaariku tarvis. Selle peale hakkab Manoni rõkkavalt, nakkavalt, südamest naerma. Tal kipub pisar silma tulema. “Mis see on, kas koerakesele köhakese vastu?!” Ei, seda loomaarmastust need kohalikud elanikud ikka ei mõista. Aga see rõkkav Kazbegi naer jääb meid saatma: ka valge Nivaga mäekuru ületades, Tbilisisse jõudes, Air Balticu puupüsti täis lennukis Riiga sõites ja edaspidigi.

Aga mida ikkagi tähendas see vai-me, millega Läti konsulaadi töötajad meid tookord teele saatsid? Vastamata see küsimus jäigi.

Näha ja surra

•• Mäed! Kaukasus! Ja Gruusia stiilis pidu pika laua taga: supra. Kõige parem, kui need kaks ühendada saaks.

•• Suur-Kaukasuse aheliku loodusvaated on imelised. Näiteks asub kogu Kazbegi piirkond puude piirist kõrgemal, alpi niitude tsoonis. Lõputud avarused, sõbralikult ümarad vanad mäed, muruga kaetud nõlvad. Ja ometi sealsamas ähvardavad liustikud ja aasta ringi lumemütsiga mäetipud. Oi, kui luuleline. Tihti hulguvad mäenõlvadel mitme tuhande pealised lambakarjad. Aga neid lähemalt vaadata ei saa, iga karja juurde kuulub mitu vasikakõrgust ja tigedat kaukaasia lambakoera!

•• Ja supra – Gruusia pidulik õhtusöök pika laua ääres. Supra on Gruusia kultuuri teljeks, juba aastasadu tagasi said mehed laua ääres kokku, tõstsid klaase ja laususid tooste. Traditsioon elab jõuliselt tänini. Supra pealik on tamada – toostilausuja. Tema sõna on seaduseks ja kui tema kõneleb, peavad teised vait olema. Oma klaasist veini juua võib Gruusias ainult siis, kui toost on lausutud. Toostide vahepeal klaasi ei puudutata. Aga kui veinirüüpamise hetk kätte jõuab, nõutakse sageli: bolomde – põhjani! Kes on harjunud väljamõõdetud lonksudega peent veini rüüpama, on Gruusias hädas…

•• Gruusias näitab perekonna külalislahkust see, milline näeb pidulaud välja PÄRAST peo lõppu. Auravaid hinkaleid ja liudasid muu hea-paremaga tuuakse lauale veel ka siis, kui kõik külalised on kurguni täis söönud.

Mida kaasa tuua

•• Veini! Grusiinid ise enamasti “pudeliveini” ei joo – kel omal viinamarjad ei kasva, ostab neid mõnelt sõbralt või sugulaselt Kahheti veinipiirkonnas. Vein valmib kodukeldris ja ilmub lauale enamasti kas karahvinis või lihtsalt Coca-Cola pudelis. Et aga Läti piirivalvurid (enamasti sõidetakse Eestist Gruusiasse Riia kaudu) ei taha limonaadipudelisse villitud veini kohe silmaotsaski näha, tasuks koju kaasa osta siiski päris-veinipudel või kaks. Grusiinid ise hindavad kõige kõrgemini saperavi viinamarjast “musta veini” või Stalini lemmikut Kindzmaraulit.

•• Maitseaineid! Pilkupüüdvad värvilised püramiidid turul käivad tavaliselt koos toreda tädikesega, kes on rõõmsalt nõus seletama, millisega neist valmistatakse gruusia pelmeene hinkale, milliseid lisada lihale, millised on supi jaoks. Vast kuulsaim Gruusia maitseaine kannab nime “Svaneti sool”: kollane ürtidega maitsestatud meresool, mis sobib hästi nii praekartulitele kui ka peentele ahjuroogadele.

•• Maiustusi! Turult saab lisaks maitseainetele ka suitsuvorsti meenutavaid churchellasid: tegu on niidi otsa lükitud pähklitega, mida on mitmeid kordi magusasse viinamarjamahla kastetud. Leidub ka kaugelt vaadates kahtlaseid, pargitud seanaha välimusega maiustusi – tegemist on omamoodi õunte ja viinamarjade kuivatamise moodusega: puuviljadest keedetakse püree, püree kuivatatakse kilel või ahjuplaadil parknaha sarnaseks. Maitsev!

Kadri Runnel tegi Gruusias GLEN-programmi vahendusel vabatahtlikku tööd mullu augustist novembrini. GLEN-programmi toetab Eesti välisministeerium ning viib ellu arengukoostöö ümarlaud. GLEN-ist loe lähemalt: www.terveilm.net või www.glen-europe.org