„GTA” pole sugugi verevalamisele pühendunud mäng. Aga millele siis?

Vägivaldseid kuritegusid kujutava mängu on ost­nud rohkem kui 50 miljonit inimest. Siiski pole ühiskonna lõpp ligi.

Miks üldse rääkida mängust „Grand Theft Auto”, kui selle viimane osa ilmus juba 2013. aasta sügisel? Menufilmi puhul oleks aktuaalsus tõesti ammu kadunud, aga „GTA V” kandepind on selle ajaga ainult kasvanud. Peale selle ilmus novembris teosest uus ja täiendatud versioon, mis sai paar kuud tagasi lõpuks kättesaadavaks ka arvutikasutajatele. Seega püsib mäng ka praegu kindlalt Eesti müügiedetabelite tipus, hinnanguliselt ületab ostjate arv meil 10 000. Kogu maailmas on mängu aga müüdud juba ligi 52 miljonit eksemplari. Selline hulk tekitab huvi ka neis, kes ise (selliseid) mänge ei mängi: mis see „GTA” on ja mis on tema sõnum?

Ajakirjanikud (eriti need, kes ise mängida ei armasta) vastavad tavaliselt, et eelkõige on „GTA” vägivaldne arvutimäng, mille peategelased sooritavad kõikvõimalikke kuritegusid. Iseenesest on see vastus ka õige, lapsevanemad ja poemüüjad peaksid karbile trükitud vanusepiirangut tõsiselt võtma ja arvestama, et see ja teisedki tapmismängud pole mudilastele kohane meelelahutus. Nagu korduvalt kirjutatud, saab siin suhteliselt realistliku maailma keskel seigeldes varastada, röövida, peksta ja tappa (vägistada siiski mitte, see on üleerutunud reporterite fantaasia vili). Kui selle kirjeldusega piirdudagi, võib tekkida kiusatus järeldada, et „GTA” ongi vägivalda ja kuritegevust ülistav teos ning seega on kõik 52 miljonit mänguostjat pluss piraadid eeldatavasti potentsiaalsed sotsiopaadid.