Gunnar Graps: “Ma olen äraaetud hobune”
Mida kirjutasid Grapsist 80-ndatel Washington Post ja Time? Kas tema viimased aastakümned Eestis olid nii kibedad, et murdsid mehe? Või juhtus see juba koos Goskontserdi ja raske roki langemisega?
Grapsi kogu loometee tundub võitlusena – algul kivinenud seisukohtade, siis kontserdiorganisatsiooni vastu, siis võitlus eduga ja seejärel ebaeduga. 1975. aastal tabab Mikronites ja Ornamendis mänginud Grapsi esimene kriisiperiood, mille ta sisustab motokrossiga. Kuniks disko ruulib, sõidab Graps krossi. “Sõitsin ennast sellest kriisist lihtsalt välja,” ütleb ta ise.
Magnetic Band sai alles Venemaal kuulsaks
Asendusliikmena Minskis festivalil mängides satub ta kokku poola rokkmuusiku Niemeniga, kes soovitab tal muusikale mitte käega lüüa, vaid uuesti alustada. Ehkki Grapsil oli ka lõpetamismõtteid olnud, kutsub ta 1977. aastal kokku Magnetic Bandi (MB) esimese koosseisu (Riho Sibul, Priit Kuulberg jt).
“Bändile ei leidunud aga kuulajaskonda, eriti Eestis. Pillimehed vahetusid, kuid Magnetic Band sõudis endiselt vastutuules. Siis avastas Graps, et heavy-muusikal on mujal Nõukogude Liidus palju rohkem kuulajaid ning 1980. aastate algul asus ansambel piltlikult öeldes ratastele.” (Jaak Ojakäär ajalehes Kodumaa, 1987).
“Tulime oma muusikaga välja halval ajal, valitses diskobuum,” sõnab Graps ajalehes Tallinna Polütehnik aastal 1982. “Meie olukorra teeb keeruliseks see, et Magneticu muusika kõikjal ei lähe. Peame valima, kus esineda.”
Magnetic Bandist saab kärmelt üks liidu populaarsemaid raskemuusika bände, selle muusika ja elustiili iidol.
Esimene ametlik rokifestival
Tbilisis – kaksikvõit koos Mašina Vremeniga
1980. aasta olümpia toob raudse eesriide taha vabadustuuli. Kreml annab võimaluse esineda lääne staaridele, alates Elton Johnist ja lõpetades Boney M-iga ning laseb kergemalt hingata ka kodumaistel rokimeestel.
Populaarse estraadimuusika festival “Kevadised rütmid”, Tbilisi 1980 kannab N Liidu esimese ametliku rokifestivali nime. On ilmselge, et Grapsi grupp võib võita seal esikoha.
Mõned päevad hiljem kirjutab Pravda, et kogu see festival on mõttetu popmuusika idee lörtsimine ja lääne ees lömitamine. Molodjo Grusii aga teatab, et festivali “Moskva 78” laureaadile Magnetic Bandile aplodeeris saal kirglikult ja kaua. Esikoht läheb jagamisele Mašina Vremeniga.
1982. aastal pühendab Washington Post (WP) Gunnar Grapsile ja Magnetic Bandile terve lehekülje. WP nimetab teda “kodus kasvanud rokistaariks, kes hullutab laval noori fänne ja valmistab peavalu Kremli komissaridele”.
Washington Post Grapsist ja noorte revolutsioonist
Tiheda pruuni paruka ning kähiseva seksika häälega meenutab 30-aastane Graps loo autorile nii Mick Jaggerit kui ka Rod Stewartit. “Tema publikule meeldib, kuidas mees oma asja ajab ning annab neile maitsta keelatud lääne rõõme.”
Kriitik tunnistab, et MB ja veel tosin vene bändi on viimaste aastate jooksul muutnud nõukogude popmuusikat tundmatuseni. “See on revolutsioon,” ütleb autor Grapsi esinemist kirjeldades, need pole enam laulud sotsialistlikust ülesehitustööst. “Graps oma muusikaga väljendab nõukogude nooruse frustratsiooni, individualismi ja võõrandumist süsteemist,” kirjutab Michael Dobbs WP-s.
Kremli komissarid ei tea, mida rokkmuusikaga ette võtta – ühelt poolt pakutakse neile esinemisvõimalusi, teisalt tambitakse maa põhja. Samas kardetakse muusikuid liialt põranda alla suruda, et ei kaoks kontroll noorte üle.
Plaate ja kassette on võimatu ametlikult saada. Plaadistamisi ja kontserte korraldab ju monopoolne lavaagentuur Filharmoonia. Staari palk oli siis kuuldavasti 700 rubla kuus ehk 900 dollarit ametliku vahetuskursi järgi.
Rokkmuusika poliitikast eraldi!
“Minu unistus on see, et rokkmuusika oleks poliitikast lahutatud ning seda ei tohiks hinnata sellest tulenevate parameetrite järgi,” ütleb Graps lääne ajakirjanikule. Ta soovitab noortel muusikutel mitte pöörata tähelepanu “oludele”, vaid teha seda, mis õige tundub, ning mitte alla anda isegi siis, kui edu ei paista.
Tema ise oli pidanud end korduvalt Münchhausenina patsipidi mülkast välja vedama. “Ma tahan üht jalga käia ajaga, mitte moega, ja alati iseendaks jääda,” nimetab ta oma loomingulise kreedo.
Moskva Komsomoletsis ütleb Graps, et rokkmuusika nõuab kohutavalt palju energiat. “Et esitada rokki, on vaja kohutavalt suurt energiakulu, selleks on üksnes professionaalsusest vähe,” lausub Graps 1981. Vahel on neil 50 kontserti kuus. Mõni aeg varem oleks see tundunud unenäona. “Peamine on mitte vormi kaotada,” ütleb ta. Ja tegeleb ise hingamisharjutuste, jooga ning ujumisega, et vormis püsida. Elab aasta taimetoitlase elu.
1983. aastal kirjutab Tjumeni Pravda Grapsi kontserdist: ”Kui Gunnar Graps saatis oma laulmist akrobaatiliste hüpete ja tõmblustega, kummalise mikrofoniväänamistega, tekkis küsimus, et milleks see kõik?”
Soveti Woodstock Jerevani stiilis
Ajakiri Time võrdleb 1981. aastal Jerevanis toimunud rokkfestivali mini-Woodstockiga sovetimaailmas. Popstaaridena, kes publikut hullutavad, tuuakse välja Stas Namin (30), Gunnar Graps (29) ja Valeri Leontjev (32) .
“Nõukogude noored armastavad rokki, sest see on karm vastus kitšilikule estraadile ja rahvamuusikale, mida neile peale sunnitakse,” kirjutab Times ja lisab ka Grapsi laulu sõnad. “Kui meil pole kusagil armastada, siis me teeme seda vabas õhus. Ja mõnikord peseb vihm maha make-upi. Tema näolt ja minult.”
“Püüame edust mitte vaimustuda,” sõnab Graps seejärel ajalehele Leninlik Lipp. “Loorberid jäävad loorberiteks.” Öeldakse, et sealt, kus Magnetic läbi läheb, algab noorte revolutsioon. Korduvad ärakeelamised käivad asja juurde.
1980-ndate lõpuks avastatakse, et uue poliitikaga sobib ka uus muusika. Ojakäär kirjutab 1987. aastal: “Heavy-buum on jõudnud ka Eestisse ning Graps tunneb end kui kala vees. Sellega kaasneb ka teravalt tõusnud konkurents.”
Graps reisib Saksa DV-sse, Hispaaniasse, AlĻeeriasse. Kaasaegsete sõnul suutis ta vene noortemoodi tuua valge salli, kantuna nahktagi ja kitsaste pükstega.
Kontserdiagentuur kägistab
1988. aastal ütleb Graps Rahva Hääles, et tal on Ühendriikidesse ja Jaapanisse sõidud ära jäänud, kuna ta pole olnud õigel ajal Goskontserdis kohal. Et reisigraafik on kaootiline ja välismaale valuutat teenima ilma organisatsiooni lepingute ja võimenduseta minna ei saa.
Viimati annab Graps 1988. aastal galakontserte Leningradis koos Apelsini, Mahavoki, Modern Foxiga. “Need kontserdid ei õigusta ennast, minu publik on teistsugune, tuline, ekspressiivsem,” lausub ta Rahva Hääles.
“Ta on 35-aastane, ja kui seista tema kõrval, ei näe ta aastatki noorem välja,” kirjutab Kamtsatka Komsomolets. “Aga ta on suurepärases vormis. Töö on selline. Kui mõne teise muusikalise suuna esindaja võib lubada Count Basie kõhtu, siis Graps mitte.”
Minuga on raske toime tulla. Ka minul endal. Karm armastus
1985. aastal, kui Eestis vändatakse Mosfilmi kummastavat filmi “Täna ja alati”, kus Graps kehastab rokkmuusik Enn Laidi, kurdab ta üliõpilaslehe intervjuus, et on läbi elanud ränga kriisi. Film on suhteliselt nõme ja Graps võttis pakkumise vastu ainult oma uue bändi promomiseks.
Mees, kes on populaarsuse tipul, tunnistab: “Olen hakanud vähehaaval üle saama sellest mõõnast, mis kestis ligi kaks aastat. See oli aeg, kus lihtsalt kõik läks halvasti.”
Graps ütleb, et laulab palju karmidest inimsuhetest ja sellised on need tõepoolest. Öeldakse, et tema teenistuski on särasilmade peale kulunud.
“Püüan leida väljapääsu. Veel on karmi armastuse teema, igas loos on juttu mõnest naisest,” ütleb ta. “See on, nagu elu on. Nagu ma seda tajun. Ja väljapääs? Igaühes eneses. Enda jaoks pole ma seda veel leidnud.”
Graps ütleb, et temaga on raske toime tulla. “Ka mul endal. Iga egotsentrikut annab küll parandada, aga see tuleb aja jooksul,” lausub ta. “See leebus, arvestamine teistega, tagasihoidlikkus hakkab kunstis segama.”
Tuttavad on tema sõnul pigem tüütavad, ennem võtavad jõudu kui annavad midagi olulist. “Alati avatud olla ei jaksa,” sõnab mees, kes esineb spordihallides 50 000–60 000-pealisele hullunud publikule. Ja oma jõuetuid perioode ei näita.
“Ma ei arvesta kunagi mingisuguste piiridega,” ütleb Graps 1993. “Seal, kus teised inimesed tõmbuvad tagasi, valan mina õli tulle. Esinemine suurel laval ja kuulsus endises liidus on lõtvu elukombeid kindlasti süvendanud. Mis kunagi külge jäänud, jääb surmani.”
“Võin väga mõtlematult haiget teha. Püüdes trotsida hingevalu, võin olla väga enesekeskne. Samas on mul valus vaadata teise inimese kannatusi. Elan kõigest hingest kaasa,” teatab ta 1992. aastal Meie Meelele. “Mulle kui muusikule on lava võitlusareeniks. Teinekord mõtlen – kui saaks lavale, no kurat, ma näitaks neile. Laval saab kassist tiiger.”
Magus Ameerika unelm? Steroidid?
“Ma pole kogu kontserttegevuse jooksul eriti rahakas olnud,” tunnistab Graps 1990. aastal. Filharmoonia maksis talle kontsertide eest 14-17 rubla. “See võib mõnele tunduda ju halisemisena, aga sisuliselt olen ma kümme aastat orjanud meie filharmooniat. Kui balletitantsijale on ette nähtud pension vastavalt töötatud aastatele, siis muusikute tarvis seadusandlus seda ette ei näe.”
Ta ei salga, et pole kunagi nii palju napsitanud kui praegu. “Ehk olen oma nõudmistega lati liiga kõrgele ajanud, aga vähemaga leppimine oleks enesealandamine,” räägib ta aastal 1990 Päevalehes.
1989. aastal suundus Graps Ameerikasse õnne otsima, pagedes ühtlasi majandusliku madalseisu ja kahaneva populaarsuse eest. Kompromissitu rokimees puutus kokku sellega, et Ameerikas ise ennast müüa pole niisama lihtne.
Ta otsib Ameerikas uut turgu, aga salvestised on kehvad ja lood ei müü, kontakte pole ka. Rokkar proovib Los Angeleses ja ka mujal, elab vanaonu juures ja elatab end juhutöödega: remont, sisekujundus, puunikerdamine.
Nii Ameerikasse minnes kui ka sealt tulles on tal tühjad pihud. Ainus boonus on pisut stuudiotehnikat. “Iga nädal algas seal lootusrikkalt ja lõppes pettumusega. See oli minu jaoks küllalt pingerikas aeg,” lausub ta. Ta kirjutab üle 20 uue laulu. Eestisse naastes tahab ta 40. sünnipäeva linnahallis pidada – kohale tuleb 300 inimest. Suur pettumus mõistagi.
“Elan peaaegu kuuse all,” ütleb ta aastal 1991 naastes. “Eks see näitab meie võimumeeste suhtumist minusse ja minu muusikasse. Ja ma pole osanud õigete uste taga kummardamas käia. Aga ma lihtsalt pole paluja tüüp.”
“Graps võttis taas suuna hardrokile, hakkas kirjutama laule tema jaoks liiga kõrges registris ning neid inglise keeles esitama,” kirjutab Ivan Makarov 1991 Õhtulehes. “Kahjuks äpardus katse üle oma varju hüpata. Kõrgetel nootidel kõlas tema hääl surutult.”
1993. aastal mainib ta, et Kuku raadio 700–800-kroonise palgaga ei ela kuidagi ära, tuleb käia mööda Eestit haltuurat tegemas. “Minimaalvajadused oleks 1000 krooni kuus, minimaal,” rõhutab Graps.
Kaks poega, kaks ametlikku kooselu. Tühjad pihud
Tulevad mängu 190 anaboolset steroidi, millega laeval diskorina töötanud Graps 1993. aastal jääb Rootsi tollis vahele ning pannakse kaheks kuuks vanglasse. Naastes annab Graps Eeslitallis kontserdi, kus kuulutab, et “60-ndatel ja 70-ndatel oli mul tolle ajastu iseloom, 80-ndatel olin ma ise loom ja nüüd olen taas teie ees”. Ja et rootsi vangla on nagu sanatoorium.
“Ma seostan ennast muusikaga, minu head ja halvad sündmused on pärit kümne aasta tagant,” lausub ta 2001. aastal. Talle ei paku pinget moodsad kontorid, digitaalselt töödeldud heli ega nooblid ööklubid. Hambad ristis, laseb ta diskotümpsu DJ tööd tehes.
“Nõukogude ajal ei teadnud ma midagi leiva või piima hinnast,” tunnistab ta 1990-ndate lõpul. “Taksoga viidi ja toodi, toideti restoranides, kontsertidel ründasid naiste hordid, selle nahka läks kaks ametlikku abielu.
Mõlemast on Grapsil poeg – Jan-Joonas ja Gunnar juunior, kes koos emaga palju kontsertidel kaasa reisinud.
“Nagu öö ja päev, võrreldes minu praeguse eluga,” lausub ta. Viies kooselu on just purunenud rohke pummeldamise tõttu Biker Pubis. Õhtulehes 1995. aastal teatab ta: “Kui auto, siis ainult Pontiac Kui mootorratas, siis juba Harley Davidson.”
Lavaelu on ära kurnanud
“Ma olen nii-öelda äraaetud hobune,” ütleb muusik. “Lavaelu on mu ära kurnanud. Aeg-ajalt võitlen tundega, et mitte midagi teha ei taha. Olen kõrge vererõhu pärast haiglas olnud. Unetuse käes vaevelnud ja moodsa aja rahusteid neelanud. Kogu aeg on motoorne rahutus sees.”
50. aasta juubeli puhul põrutab Graps reporterile, et eestlaste muusikaline maitse on nii “putsis ja perses”, nagu varem pole olnud. Aeg-ajalt arutab ta veel kammpäkkide üle Venemaa turule, kuid need ei realiseeru. Arutab mitmesuguste projektide üle.
“Mina ennast muutma ei hakka. Minu jaoks on pensionisambaga ühineda liiga hilja,” tunnistab Graps mõni aasta tagasi. “Ma ei tea iialgi, mis viie aasta pärast toimub. Kus ma ise olen. Mis raha siis on. Ei ole mõtet. Oleks mul kindel sissetulek, oleks mul töö, oleks mul palk.”
“Olen teise põlvkonna inimene. Meie ajal, hipide ajal, oli kõik teistmoodi kui nüüd,” ütleb ta 1988. aastal. ”Inimesed olid heatahtlikud. Mõistvust oli rohkem. Praegu on headus kuidagi kadunud, ollakse kurjad.”
Iga aasta üks või kaks,
sugulast jääb vähemaks.
Kalmu suunas liigub
sünnipäevalaud.
“Roosid papale”, Gunnar Graps
Pärast surma kuulsaks
Tallinna plaadipoodidest on viimastel päevadel võimatu leida ühtki Grapsi plaati. “Kahju, et ta pärast surma nii hästi müüma hakkas,” laiutavad plaadipoodide müüjad käsi ning lubavad, et kohe tuuakse Grapsi plaate veel müügile.
Gunnar Graps (1952 – 2004)
Gunnar Graps-Grafs sündis 27. novembril 1952. aastal muusiku peres.
Tema lätlasest isa oli pärit Cesisest ja töötas tšelloõppejõuna.
6-aastaselt pandi Gunnar lastemuusikakooli tšellot õppima.
1977. aastal lõpetas ta Tallinna muusikakooli löökpillide erialal.
13-aastaselt tegi oma esimese rokkbändi Satelliidid (1965-1966), kus ta mängis soolokitarri.
16-aastaselt alustas ta Mikronites
(1967-1970) trummariteed.
Sõjaväes aega teenides oli ta ühes bändis Ivo Linnaga.
1972. aastal ühines ta taas aastaks Mikronitega.
Aasta hiljem tuli kokku Ornament (1973-1976), mida Graps on ikka hellusega oma esimeste bändide seas nimetanud. Kolmeliikmelises rokitrios mängis ta koos Tõnu Tormise ja Andres Põldrooga. Ilmselgelt mõjutasid neid Led Zeppelin ja Jimi Hendrix. Raadio lauluvõistlusel hindas zürii nende lugu “Tuhande järve taevas” kaheksandaks, publik aga esimeseks.
Magnetic Band (1977-1985) ja Gunnar Grapsi Grupp (esimesed lood “Kahetsus” ja “Corrida”, esimene väike dässroki stiilis heliplaat “Trubaduur magistraalil”.
1978-1981 valmisid “Lady bluus”,
“Äärelinna bluus”, “Sügisõhtu bluus”.
Reggae tõi esile “Roosid papale” ja “Lillekimp imet teeb”
1981 ilmub LP “Roosid papale”
siis algas heviperiood: “Onu Volli”, “Tõmmu naine”, “Raudmees”,
GGG aega kuuluvad “Mosaiik”, “Valgus”, “Unenäos kaotatud tee”
CDd - kolmikplaat “Eesti kullafond”, “Tühjad pihud”, “Rajalt maas”
Anne Erm “Polkast rokini”: Grapsi kivilinnade trubaduur on hingelt endiselt romantik ja vaimsete väärtuste hindaja. Talle on võõrad asjastunud väikekodanlik maailmataju, kommertslik suhtumine muusikasse ja ellu.
Vene muusikud Grapsist
Stass Namini sõnul oli Gunnar Graps väga südamlik, helge inimene. “Ta oli sündinud muusikainimene, määratud kogu elu muusikaga tegelema. Kui sellised inimesed muusikat teevad, on tulemus väga tore, helge, positiivne,” ütles Namin BNS-ile.
Ta märkis, et Graps oli ehtne rock’n’roll’i mees, kompromissitu. “Sellised inimesed kuuluvad kodumaise rock’n’roll’i kullafondi. Gunnar näitas alati puhast stiili. See on rock’n’roll’i siniveri,” iseloomustas lahkunut Stass Namin.
Mainekas Vene muusikakriitik ja rokiuurija Artemi Troitski nimetas Grapsi erakordselt positiivseks inimeseks. “Mõistus tõrgub uskumast, et teda pole enam meie seas,” tunnistas Troitski. “Jahmatav, et Gunnar on surnud.”
“Kuid eesti muusikud olid valdavalt küllaltki kinnised inimesed. Graps oli kõigist eesti muusikutest kõige suhtlemisaltim, alati valmis kontakte sõlmima,”
Ansambli Mašina Vremeni liikme Jevgeni Margulisi sõnul oli Gunnar Graps igas mõttes meeldiv inimene. “Temaga suhtlemine tegi alati rõõmu, temaga oli mõnus isegi lihtsalt koos napsitada,” sõnas Margulis.
Ansambli Gorky Park asutaja Aleksei Belov tunnistas usutluses BNS-ile, et uudis Grapsi surmast vapustas teda. “Gunnar kehastas vabaduse, nooruse, rock’n’roll’i vaimu. Ta oli ilus, värvikas, artistlik, andekas kutt,” rääkis Belov. “Temas ühendus kõik kõige parem. Ma poleks osanud arvata, et see juhtub just temaga. Uskusin, et ta jääb alati nooreks ja terveks.”
Belovi hinnangul oli muusiku kestev depressioon tingitud tundest, et teda ei vajata. “Meil oli mõte kutsuda teda Moskvasse kontserte andma. Kuid nüüd on teised ajad, kõik see on väga keeruline,” nentis Belov.
